Andrei Kuzitškin: kolm Venemaal valitsevat hirmu ja müüti (13)

Müütidel on inimtsivilisatsiooni ajaloos olnud alati tähtis koht. Antiikajal anti müütidega edasi teadmisi ajaloost, nende abil püüti mõista ümbritseva maailma loomust ja ühiskondliku arengu seaduspärasid. Hiljem aga sai sõnast «müüt» väljamõeldise ja fantaasia sünonüüm ning see kujunes teadusliku mõtteviisi vastandiks.

Mõneti hämmastavalt on müüdid tänapäeval taas võtnud sisse domineeriva positsiooni teaduses, poliitikas ja filosoofias. Küllap on asi selles, et müüdid on suurepärane abivahend ühiskondlike hirmude väljaravimisel. Mütologiseeritud teadvus ei reageeri enam nii tundlikult inimkonna teadvustatud ja teadvustamata hirmudele. Müütide abil saab ka ühiskonda juhtida. Nimelt seda võibki näha tänapäeva Venemaal.

Esimene müüt: Lääs üritab igati Venemaad hävitada

Viimased sotsioloogilised uuringud on näidanud, et venemaalased peavad suurimateks ohtudeks sõda, majanduskriisi ja loodusõnnetusi. Seejuures on sõda tõusnud aastataguste küsitlustega võrreldes nüüd esikohale.

Venemaalased kardavad tõepoolest sõda, jälgivad pingsalt rahvusvahelisi sündmusi, arutavad ühismeedias aktiivselt rahvusvaheliste pingete kasvuga seotud teemasid. Ka Venemaa televisioon ei lase sõjateemal meelest minna. Just Venemaa ametlik ajakirjandus õigupoolest seda üles kütabki, hirmutades Venemaa kodanikke Lääne kurjade plaanidega, mille eesmärk on «suure Vene riigi» hävitamine.

Venemaa ametlik ajalookontseptsioon näeb nüüd välja järgmine: «Juba tuhat aastat elab Venemaa vaenulike jõudude piiramisrõngas ning on sunnitud lakkamata võitlema väliste ja sisemiste vaenlastega, et oma riiklust kaitsta. Juba viissada aastat unistab Euroopa Venemaa hävitamisest. Juba sada aastat ihkab Ameerika hõivata Vene alasid ja röövida Vene maapõue rikkusi.»

90 protsenti Venemaa elanikest usubki kõike seda ning arvab siiralt, et Euroopa Liidu ja USA peamine eesmärk üldse on maksimaalse kahju tekitamine Venemaale. Venemaalased usuvad seda, sest nende teadvust rünnatakse juba aastaid päevast päeva kõige rafineerituma propagandaga.

Vaatleme veidi poliitiliste müütide loomise tehnoloogiat Venemaal. Näiteks ütles Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev (kes oli 1999–2008 FSB direktor) aasta tagasi intervjuus ajalehele Kommersant, et USA «tahaks väga, et Venemaad ei oleks üldse olemas, sest meil on suured rikkused. Aga ameeriklased arvavad, et need on meil ebaseaduslikult ja teenimatult, sest nende meelest ei kasuta me neid nii, nagu neid tuleks kasutada. Mäletate ehk USA endise riigisekretäri Madeleine Albrighti sõnu, et Venemaale ei kuulu Kaug-Ida ega Siber».

Ajakirjanikud üritasid mõistagi välja selgitada, kust härra Patrušev võttis väite Madeleine Albrighti nii ekspansionistliku arvamuse kohta. Selgus, et allikaks oli Venemaa kindralmajor Boriss Ratnikov, kes andis 22. detsembril 2006 intervjuu ajalehele Rossiiskaja Gazeta. Intervjuu pealkiri oli «Tšekistid lugesid Albrighti mõtteid». Nimelt kureeris kindralmajor Boriss Ratnikov Venemaa presidendi valveteenistuses eriosakonda, mis tegeles alateadvuse uurimisega. Jugoslaavia sõja hakul oligi siis kindralmajor oma astraalsete lahingute käigus tunginud Madeleine Albrighti pähe.

«Ma juba ütlesin, et NSV Liidus töötati päris edukalt välja tehnoloogia, mis võimaldab tungida võõrasse teadvusse. Me oleme selles vallas tugevasti edasi liikunud. Me võime takistusteta «jalutada» USA presidendi ja tema lähimate kaastöötajate peas. Seepärast lülitusime ka riigisekretär Albrighti alateadvusse. Me avastasime proua Albrighti mõtetes patoloogilise viha slaavlaste vastu,» kinnitas kindralmajor. «Veel ärritas teda see, et Venemaal on kõige rohkem maavarasid kogu maailmas. Tema meelest ei pea tulevikus Venemaa maavarad kuuluma enam ühele riigile, vaid need peavad olema kogu maailma, loomulikult ka USA järelevalve all.»

Ma saan aru, kui võõra mõistuse lugemisest kõneldakse ulmeromaanides, kui sellest räägivad Hollywoodi stsenaristid, saientoloogid, psühhiaatriahaigla patsiendid või mutikesed pingikesel Zadrištšenski linna sildi all. Ent sellest ei saa ma enam sugugi aru, kuidas üks Venemaa kõrgemaid juhte, härra Patrušev, saab uskuda kindralmajor Ratnikovi väiteid, kelle vaimne adekvaatsus paistab olevat äärmiselt kaheldav. Ja mitte ainult: Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev mitte lihtsalt ei uskunud ilmselget jama, vaid muutis selle sonimise Venemaa julgeolekudoktriini ametlikuks osaks.

Samamoodi juhtus kunagi varem Venemaal dokumendiga, mida nimetati Dullese plaaniks. Esimest korda avaldati Dullese plaani tekst 20. veebruaril 1993 ajalehes Sovetskaja Rossija ilmunud Peterburi ja Laadoga metropoliidi Joanni artiklis. Metropoliit Joann tõi selle koos «Siioni tarkade protokolliga» näiteks, kuidas lääs peab Venemaa vastu «alatut, räpast sõda, mis on hästi kinni makstud, hoolikalt kavandatud, lakkamatu ja halastamatu».

Dokumendis, mille autor olevat kunagine CIA direktor Allen Dulles, kõneldi USA kavatsusest laostada Nõukogude inimesi kõlbeliselt seksi, narkootikumide, lääne muusika ja kaunite rõivaste abil. Selgus aga, et kogu tekst on üle võetud Nõukogude kirjaniku Anatoli Ivanovi romaani «Südame sunnil» 1981. aasta variandist. Sealjuures kõneleb Dullese plaanist üks romaani väljamõeldud tegelasi.

Peamine «tõmmekas» peitub aga selles, et juba 1946. aastal avaldati Suurbritannias dokument nimetusega «Kommunistliku revolutsiooni reeglid», mis klapib peaaegu sõna-sõnalt tolle Dullese plaaniga: «1. Laostada kõlbeliselt noorsugu, tõmmata ta eemale religioonist. Sisendada huvi seksi vastu. 2. Valeväidetega hävitada vanad kõlbelised väärtused. [...] 6. Võtta oma kontrolli alla kõik massiteabevahendid. 7. Hävitada inimeste usk oma loomulikesse juhtidesse, kujutades neid häbistavas, naeruväärses ja solvavas valguses.»

Mainitud «Kommunistliku revolutsiooni reeglite» autoriks peetakse stalinlikku NKVDd. Keegi ei osanud toona ette näha, et mõnekümne aasta pärast muutuvad nood reeglid järsku CIA või Dullese plaaniks hävitada Nõukogude kord.

Politoloog Julie Fedori arvates on see tekst kogu oma ilmselgest fabritseeritusest hoolimata avaldanud Venemaa rahvuslikule eneseteadvusele tunduvalt suuremat mõju kui mis tahes muu rohketest avalikkuse ette jõudnud külma sõja aegsetest dokumentidest.

Seda tõendab näiteks juhtum Venemaa kuberneri Merkuškiniga, kes 2016. aastal süüdistas opositsionäär Aleksei Navalnõid avalikult selles, et too «viib ellu Dullese Venemaa hävitamise plaani». Stalin ja Dulles on ammu surnud, aga nende üritus elab endiselt edasi.

Teine müüt: Venemaa on kõige rahuarmastavam riik kogu maailmas

See müüt on mõistagi tublisti vastuolus ajaloost teada tõsiasjadega. Venemaal ringleb lausa selline anekdoot: «Me ei ründa mitte kunagi mitte kedagi, me ainult kaitseme ennast vaenlaste eest. Ja ennast nende eest kaitstes oleme jõudnud Moskva alt Vaikse ookeanini.»

Tegelikult pidasid Vene vürstid ja tsaarid ning Venemaa keisrid tuhande aasta vältel vahet pidamata sõda ja vallutasid uusi maa-alasid. Nõukogude Venemaa oli nende sõjaliste traditsioonide pärija ning pidas 1918.–1920. aastal korraga lausa mitut sõda, sealhulgas tungides näiteks Varssavi peale. Iseasi, et kõik need lõppesid toona paraja territoriaalse kaotusega, kaotati isegi Baltimaad.

Aga juba 1939. aastal tungis Punaarmee Soome ja okupeeris Balti riigid. 1939. aasta septembris okupeeris Nõukogude Liit koos Saksamaaga Poola ja nad jagasid selle riigi omavahel ära. Tõsi, nüüdisaja Venemaa ajalookirjutuses nimetatakse seda «slaavi vennasrahva kaitsmiseks hitlerliku agressiooni eest».

NSV Liidu rahuarmastava loomuse müüdi säilitamise nimel eitas Moskva pikka aega isegi Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli olemasolu, millega jagati ära Euroopa, ning süüdistas Saksamaad Poola sõjaväelaste mahalaskmises Katõnis (1940. aastal). Alles pool sajandit hiljem oli NSV Liidu juhtkond sunnitud tunnistama nii salaprotokolli olemasolu kui ka seda, et Poola sõdurid ja ohvitserid laskis maha NKVD.

Teise maailmasõja järel surusid Nõukogude väed maha rahvaülestõusud Saksamaal (1953), Ungaris (1956) ja Tšehhoslovakkias (1968). 1979. aastal kukutasid Nõukogude väed Afganistani valitsuse ja okupeerisid selle riigi. 2008. aastal okupeeris Venemaa armee osa Gruusiast, 2014. aastal annekteeriti Krimm ja kehtestati kontroll Ukraina Donbassi üle. Möödunud aastal sekkus Venemaa Süüria kodusõtta ja nüüd süüdistatakse Venemaad juba sõjakuritegudes Aleppo tsiviilelanike vastu. Mis võiks olla veel häbiväärsem?

Venemaa elanikud vajavad aga hädasti müüti, et Euroopa ja USA pelgavad tarbetult Venemaa agressiivsust. Hämmastaval kombel osaleb selle müüdi loomises ja püstitamises aktiivselt ka Postimehe venekeelne portaal. Just selles portaalis pandi üles videoklipp «Tervitusi Tallinnast! Euroopa ootab Stalinit!»

Selle laulu tekst on tähelepanuväärne: «Tervitusi Tallinnast! Euroopa ootab Stalinit! Balti varemete rannikul kõigile Ukraina austajatele üles ehitame kaubanduslik-meelelahutusliku Gulagi ja Nõukogude lipu heiskame!» Samas on avaldatud ka intervjuu klipi autori, Peterburi blogija Pavel Peretsiga.

Autor ütleb, et soovis välja naerda stereotüübi Venemaa agressiivse poliitika kohta. Sealjuures annab Pavel Perets teada: «Eestit ei ole vaja vallutada: veel kakskümmend aastat ja seal elab vähem inimesi kui mõnes Peterburi linnaosas.» Niisiis võitleb Pavel Perets ühelt poolt stereotüüpidega, aga teiselt poolt loob neid ise, väites, et Eestist ei jää peagi üldse midagi järele ja see potsatab nagu küps õun ise Venemaa rüppe.

Ma usun muidugi kindlalt sõna- ja loomevabadusse. Aga kui juba stereotüüpidega võitlusse asuda, siis võiks Pavel Perets selle suurelt, palju suuremalt ette võtta. Näiteks lammutada stereotüübi, et Euroopa ähvardab Venemaad, võtta oma klipi üles Punasel väljakul ja panna laulu sisse umbes sellised sõnad: «Tervitusi Moskvast! Venemaa ootab Hitlerit! GUMi rusudel kõigile Putini austajatele avame krematooriumi ja Kremli muudame Riigipäevahooneks!» Huvitav, kui kaua lastaks sellisel klipil venekeelses internetis üleval rippuda? Ja kas Pavel Perets jõuaks selle ajaga liduda Eesti piirini ja saada siin poliitilist varjupaika?

Kolmas müüt: Putin on surnud

See müüt on viimasel ajal muutunud Venemaa ühiskonnas ääretult populaarseks. Rahvas räägib, et Ljudmilla Putina tegelikult ei lahutanudki mehest, vaid jäi lihtsalt leseks. Õige Vladimir Putini asemele astus teisik. Ma usun, et see müüt sündis rahva seas vastusena elatustaseme järsule langusele, pensionide külmutamisele, kindlustunde kadumisele homse päeva ees.

Lihtsad venemaalased ei taha kuidagi uskuda, et Venemaa on sattunud sõja ja nälja lävele tõelise Vladimir Putini poliitika tõttu, seepärast mõtlesidki välja teisiku. Venemaal on alati tahetud küsida: «Kes on süüdi?» Praegu on niisiis süüdi Putini järglane. Putin I on surnud, elagu … Putin II? Veel teinegi küsimus on Venemaal alati aktuaalne olnud: «Mida teha?» Ainult et paraku pole vist kedagi, kes sellele vastata oskaks. Müütidega peas on ju palju lihtsam elada…

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.