Riigi plaan kaotada koos alaealiste mõjutusvahendite seadusega ka alaealiste komisjonid, teeb komisjoniga seotud inimesed murelikuks. Ennekõike seetõttu, et arusaamatuks jääb, mis see uus ja parem lahendus siis on.
Miks kaovad alaealiste komisjonid? Sest riik leiab, et last ei saa hirmutada ja toetada samal ajal (7)
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
5. veebruar 2017, 15:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Algaval nädalal on parlamendi suures saalis esimesel lugemisel muudatused, millega kuulutatakse muu hulgas kehtetuks paarikümne aasta vanune alaealiste mõjutusvahendite seadus. Koos sellega kaovad eelnõu heakskiitmisel tuleva aasta 1. jaanuarist lapseealiste õigusrikkujatega tegelenud alaealiste komisjonid.
Seitsmeliikmelisse alaealiste komisjoni on seni kuulunud haridus-, sotsiaal- ja tervishoiualaste töökogemustega isikud, politseiametnikud, kriminaalhooldusametnikud ja alaealiste komisjoni sekretärid.
Ehkki on olemas maakondlikud komisjonid, võivad ka kohalikud omavalitsused enda komisjoni moodustada. Nii on näiteks Harjumaal, kus komisjone on kokku üle 20.
Teeb murelikuks
Kõigi nende komisjonide tööd koordineerib Harju maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna noorsootöö nõunik Anne Martin, kes on ühtlasi ka maakondliku komisjoni sekretär. Tema on üks neist, kellele jääb arusaamatuks, miks tahetakse toimivat süsteemi lõhkuda.
Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna peaspetsialist Elise Nikonov selgitab, et alaealiste komisjonide spetsialistid on komisjoni formaadi kiuste aastaid andnud endast parima, et lapsi aidata. Nikonov usub, et planeeritavate muudatustega oleks neil võimalus seda teha senisest veelgi paremini.
Martin temaga ei nõustu. «Mind teeb murelikuks see retoorika, et alaealiste komisjonid on karistajad ja on laste vastu olnud ebaõiglased. Ma saan väita, et see ei ole tõsi.» Tema kinnitusel käsitlevad komisjonid lapsi ja nende vanemaid abivajajatena ja väljapakutud lahedusi ei saa käsitleda karistustena.
Martin on seda murelikum, et tema sõnul ei saa veel keegi päris täpselt aru, mis 2018. aasta 1. jaanuarist juhtuma hakkab. «Päris uut, väga selgelt kirjeldatud ja töötavat süsteemi ei ole keegi siiani veel esitlenud,» lisas Martin.
Ta meenutas, et kui paar aastat tagasi oli Harjumaal komisjoni ette jõudnud juhtumeid vähemaks jäänud, siis paari viimaste aastaga on juhtumeid jälle rohkem. Ehkki ta ei saa delikaatse teema tõttu detailselt kirjeldada, milliseid juhtumeid komisjon kõige enam arutab, saab ta siiski üldistatult rääkida.
«Seda saan ma küll välja tuua, et õigusrikkumised on läinud karmimaks ja seega vajavad lapsed kindlasti abi,» ütles Martin. Selliste õigusrikkujate profiil on tema sõnul sarnane: nad õpivad tavakoolis, kuid on käitumisprobleemidega. Nad vandaalitsevad teistest enam, varastavad, vägivallatsevad ja pruugivad keelatud aineid.
«Ma ei ütle, et alaealiste mõjuvahendite seadus on superhea ja et see võiks edasi sellisel kujul imehästi toimida. Loomulikult, ta on pisut vananenud ja vajaks kõpitsemist,» leidis Martin.
Hirmutada ja toetada samal ajal ei saa
Ent nagu selgub eelnõu seletuskirjast, on peamine põhjus komisjonide kaotamiseks asjaolu, et sotsiaalministeeriumi hinnangul on komisjonid vähetulemuslikud. Sotsiaalministeeriumi spetsialist Elise Nikonov selgitas, et lapse abistamiseks ja edasiste õigusrikkumiste ärahoidmiseks on kõige tulemuslikumad kaht sorti tegevused.
Esiteks, kannatanu kaasamisele ja kahju heastamisele suunatud tegevused ja teiseks lapse kõige sügavamate probleemide lahendamisele suunatud tegevused.
«Seni on alaealiste komisjonid tegelenud korraga nii lapse abistamise kui ka õigusrikkumise arutamisega. Et abistamisest oleks kasu, peab lapse jaoks olema selge, et inimesed, kes teda abistavad, tõesti ainult abistavad ja ei määra samal ajal karistusi. Lapse teo ja selle tagajärgedega tegelevad politsei, prokurör, lepitusteenus, äärmuslikumatel juhtudel ka kohus. Last ei saa tulemuslikult abistada ühekorraga toetades ja hirmutades,» rääkis ministeeriumi spetsialist.
Muudatusega jääb alaealiste õigusrikkujatega tegelemine suuresti omavalitsuse lastekaitsetöötaja õlule. Sotsiaalministeeriumi kinnitusel saab neile omakorda toeks olema sotsiaalkindlustusameti lastekaitseüksus, kes aitab raskete juhtumitega tegelemisel.
Mida arvavad lastekaitsetöötajad sellest? «Ütleme nii, et nad ei ole väga rõõmsad. Nad on väga murelikud,» teadis Anne Martin rääkida.
KOMMENTAAR
Eesti Noorsootöö Keskuse asedirektor Kaur Kötsi
Noortevaldkonna võtmes ei ole alaealiste komisjonid tegelikult mitte kunagi olnud päris õige meetod või lahendus, kuidas noori õigele teele aidata. Pigem on olnud tegemist represseeriva meetmega, samal ajal kui probleemide lahendused peituvad mujal.
Kui ma veel ise koolis töötasin, oli mul endal ka võimalus osaleda sellise komisjoni koosolekul. Ütleme nii, et noorte valdkonna väärtustega ei olnud see kooskõlas. Nõukogude aja lõpus, kui kõiki neid süsteeme ümber vaadati ja ringi tehti, jäi see nii-öelda jäänukina ka sisse.
Kuid aeg on näidanud, et see niinimetatud noortekohus ei ole end õigustanud. Väga paljud noored, kes korra komisjoni ees käisid, jõuavad sinna hiljem jälle tagasi.
Muudatuse mõte on selles, et noore ümber moodustatakse tugivõrgustik, kus on koordineeriv pool ja toetav pool. Eks praegu veel otsitakse, mis see parim lahendus täpselt on.