Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei on tänaseks ajalugu

TUNNE KELAM,

Kümme aastat tagasi, 21. jaanuaril 1988, mõjus pommiplahvatusena teade, et 14 isikut on avalikult välja tulnud ettepanekuga moodustada Eestis opositsiooniline sõltumatu poliitiline partei. Pakutud nimi - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei - ei jätnud mingit kahtlust loodava partei eesmärkides.

Toonasele olukorrale oli iseloomulik, et igasugune opositsiooniline tegevus püüdis vältida poliitilist vormi, mis viinuks avaliku konfliktini ainuvõimu teostava komparteiga ja viimase repressiivorgani KGBga. Rahvuslikke eesmärke üritati teostada seltside, kultuuriliste ürituste, klubide jms sildi all. Ometi oli alates 1987. aasta suvest tunda poliitilise alternatiivi järkjärgulist visandumist ja tugevnemist, millega paralleelselt sagenesid signaalid kasvavast peataolekust komparteis eneses. Millal aga võis olla õige hetk, et tulla avalikult välja rahvusliku poliitilise alternatiiviga, riskimata alanud arengut traagiliselt tagasi paisata?

Seda hetke on võimalik kindlaks teha üksnes hea instinkti ja isikliku riski kaudu. Ettepanekule alla kirjutanud 14 rahvuslase - Vello Väärtnõu, Eke-Pärt Nõmme, Ärvi Orula, Eve Pärnaste, Heiki Ahoneni, Erik Udami, Urmas Inno, Karin Inno, Endel Ratase, Mati Kiirendi, Kalju Mätliku, Rein Arjukese, Mati Vilu, Arvo Pesti - võetud risk osutus õigeaegseks. Võimatuna ja üle mõistuse ohtlikuna tundunud idee muutus poole aasta jooksul mõeldavaks, õige varsti aga ainuvõimalikuks: 20. augustil 1988 asutati rahvusliku sõltumatuse taastamist oma põhieesmärgina taotlev ERSP, täpselt kolm aastat hiljem, 20. augustil 1991 muutus see utoopiline eesmärk reaalsuseks.

Kõnealune idee - luua diktatuuriühiskonnas sõltumatu demokraatlik erakond - saavutas suurt tähelepanu ka Läänes, leides äramärkimist ja kommenteerimist sellise suurajalehe nagu New York Times veergudel. Ameerika ajalehe kirjasaatja Philip Taubman informeeris 14 kodaniku käsikirjalisest dokumendist, mis kutsub üles «moodustama esimest sõltumatut poliitilist parteid Nõukogude Liidus».

Nagu on öelnud Lagle Parek, murdus 1988. aastate esimese kolme kuu jooksul KGB selgroog: jätkuva rahumeelse poliitilise surve olukorras loobus vana terroriorganisatsioon kõnealuse aasta kevade alguseks oma aktiivsest rollist.

Ent äkki, 21. jaanuaril 1988, deklareeriti põhieesmärgina Eesti rahvusriigi iseseisvuse taastamist, enne seda aga üsnagi praktiliselt ametlikku ja avalikku poliitiliselt organiseeritud opositsiooni komparteile. Samas oli «Ettepanek» Hirvepargi ajaloolise tõe avalikustamise nõude loomulik edasiarendus, ehkki konkreetsele tõele au andes tuleb nentida, et mitte kõik MRP/AEG aktivistid polnud hetke valiku õigsuses täiesti veendunud.

Sissejuhatusele järgnevalt visandati 11 teesi kujul tulevase ERSP programmilised taotlused. Nende hulka kuulusid ajaloolise tõe taastamine, eesti keele kuulutamine riigikeeleks, Eesti kodakondsuse (antud hetke kontekstis NSV Liidu kodakondsusele vastandatud ENSV kodakondsuse) kehtestamine 1940. aasta Eesti Vabariigi kodanikkonna järjepidevuse alusel, keskkonna kahjustamise ja loodusvarade röövkasutuse peatamine, üleminek turumajandusele ja isemajandamisele, inimõiguste täieulatuslik tagamine, kultuuri vabastamine ideoloogilise kontrolli alt, vaba võimalus omandada haridust välismaal, pagulaskultuuri saavutuste kättesaadavaks tegemine, vähemusrahvuste kultuurautonoomia, tervishoiu- ja sotsiaalkindlustuse arendamine, mitme kandidaadi valimiste korraldamine, Eesti esindatus ÜROs ja Rahvusvahelises Olümpiakomitees, Eesti diplomaatiliste esinduste avamine välisriikides.

Üheteistkümnes ja viimane tees formuleeris «Ettepaneku» tegijate taotluse «kuulutada riiklikuks pühaks 24. veebruar, iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastapäev». Tähistades 24. veebruaril Eesti Vabariigi 80. aasta juubelit on põhjust avaldada lugupidamist ja tänu neile, kes kümme aastat tagasi ajaloolisest õiglusest kantud perspektiivitundega ning isikliku kodanikujulgusega selliste ettepanekutega avalikkuse ette astusid.