See on nii töötajate kui tööandjate huvides, et inimesed leiaksid oma oskustele vastava ameti. Et saada aru, milliseid ameteid ja oskusi on vaja praegu, milliseid kümne aasta pärast ning mida ja milliseid erialasid tuleks koolides õpetada, lõime uue oskuste arendamise koordinatsioonisüsteemi, kirjutab Mart Laidmets, haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler, OSKA koordinatsioonikogu esimees.
Magistrikraadiga Tiina, kes leidis pärast pikki otsinguid töö klienditeenindajana, ei saa selles ametis kasutada kõiki õpingute jooksul omandatud teadmisi ja oskusi. Aga võib-olla pole sellest lugu? Kõrgharidus on andnud talle sellise õpioskuse, kohandumisvõime ja suhtlemisoskused, et vajadusel on ta võimeline kiiresti ümber õppima ja toime tulema paljudes ametites.
Kutsekeskharidusega hotelliteenindaja Anni kasutab koolis õpitut töökohal maksimaalselt, kuid tema kodukoha hotell suleti ning nüüd oleks vaja ametit vahetada. See on paraku keeruline – tööandjad otsivad kõrgharidusega või siis täpselt ametile vastava kutseharidusega töötajat.
Gümnaasiumi lõpetanud Riina tahab kohe tööle minna. Tööpakkumisi ongi erinevaid ning tööandja on nõus talle ametioskused töö käigus selgeks õpetama.
Kõrgkooli pooleli jätnud IT-spetsialisti Priidu tööandja on hädas – noorel mehel napib süsteemset mõtlemist ning suhtlemisoskust, mida ettevõttel väga vaja. Uut IT-spetsialisti on väga raske leida. Priit ise kooli tagasi minna ei taha ja ega suur töökoormus seda võimaldagi.
Kati hakkab lõpetama põhikooli ja Toomas gümnaasiumi. Mida õppida edasi? Mõlemad soovivad, et eriala oleks huvitav, tööd leiaks ning palk oleks hea. Mis see eriala võiks olla?
Paljud töötajad usuvad, et tuleksid toime palju nõudlikumate ülesannetega, kui pakub töö, mida nad teevad, teised seevastu vajaksid oma töö tegemiseks täiendavat koolitust. Mõlemal juhul ei ole rahul inimene ise ega ka tööandja. On kurb teha tööd, mis huvi ei paku ja mille käigus ei arene. Selline olukord on kulukas ka Eesti majandusele.
OECD verivärske uuringu andmetel tunneb üle 40 protsendi töötajatest Euroopas, et nende oskuste tase ei vasta töökohal oodatavale. Samal ajal on tööandjad hädas sobivate oskustöötajate puudusega.
Teame, et meie põhikoolide lõpetajate teadmised on ühed parimad maailmas, kesk- ja kõrgharidus on hea, täiskasvanud osalevad koolitustel ja kursustel Euroopa keskmisest rohkem, kuid samas on meie tööandjad koolilõpetajate oskustega rahulolematud.
Täiskasvanute oskuste uuring PIAACi näitas, et oma tööga on enim rahul inimesed, kelle haridus vastab tehtavale tööle, kes saavad töö käigus õppida ja oskusi arendada. Võimalus oma tööd ise korraldada annab samuti suurema rahulolu.
Tööturgu on üle võtmas nn Y-generatsioon: ajavahemikus 1982–1990 sündinud noored. See on põlvkond, kes hindab mõtestatud tööd, selle seost isiklike väärtustega ja tööga kaasnevat arengut. Teisalt on vananemise ja pensioniea tõstmise tõttu tööturul ka üha enam vanemaealisi. See eeldab aja- ja asjakohaseid oskusi ning pidevat enesetäiendamist kõigilt vanusegruppidelt.
Mida ja kuidas peaksid koolid ja koolitajad tasemeõppes ja kursustel õpetama, et inimeste teadmised ja oskused võimalikult parema rakenduse saaksid? Mida õppida?
Pika ajalooga vaidlus on see, kas kool peab inimest võimalikult laialt ja põhjalikult «ära» õpetama, et siis kui tööturul ja töökohal vaja, oleks kohe «oskused varnast võtta» või peaks tööturul enne tekkima nõudlus, millele koolid reageerima hakkavad. Teame ka, et kasutamata oskused ununevad ja vananevad.
Et saada aru, milliseid ameteid ja oskusi on vaja praegu, milliseid kümne aasta pärast ning mida ja milliseid erialasid tuleks koolides õpetada, alustati eelmisel aastal haridus- ja teadusministeeriumi juhtimisel oskuste arendamise koordinatsioonisüsteemi OSKA loomist. Uue süsteemi eesmärk on kasutada ära kõik olemasolevad andmed, uuringud ja prognoosid, täiendada neid analüüsidega ja lisada valdkonna ekspertide hinnangud ning koostada nii igal aastal viies valdkonnas vajalike oskuste, kutsealade ja õppekavade ülevaade.
Uuringuid viib läbi SA Kutsekoda ning süsteemi koordineerimisse ja juhtimisse on kaasatud kõik tööturu osapooled ehk nii majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, sotsiaalministeerium, töötukassa, tööandjate ja töövõtjate katusorganisatsioonid. 2015. aastal kasutati sellist uurimise metoodikat kolmes valdkonnas – IT, metsandus ja majandusarvestus. 2020. aastaks saab Eesti tööturule valdkondlike uuringutega «ring peale» ning saame tervikliku pildi oskuste vajadustest tööturul.
Ühine valdkondadevaheline teadmine on see, et panustada tuleb kõigil osalistel – nii riigil kui ka ettevõtjatel ja erialaliitudel. Õppeasutused ilma ettevõtjate toetuse ja panuseta lõpetajatele soovitud praktilisi oskusi anda ei saa. Täiskasvanute õppimiseks tuleb ettevõtjatel samuti panustada – lubada neid kursustele ja motiveerida.
Kindlasti tuleb vähendada kutse- ja kõrgkoolist väljalangevust, millesse saavad panustada nii koolid kui ka ettevõtjad, pakkudes näiteks paindlikku õppe- ja töökorraldust. Kõikidel haridustasemetel peab pakkuma õppijaid toetavaid karjääriteenuseid. Tasemeõpe tuleb tihedamalt siduda praktiliste oskuste omandamisega, aktiivõppemeetodite ning praktikaga. Samuti on üha enam tarvis «suurt pilti» nägevaid töötajaid, mistõttu on tööandjatel tarvis panustada valdkondade populariseerimisse, õppekavade arendamisse ning töötajate täiendus- ja ümberõppesse. IKT oskusi on vaja parandada kõigi elualade spetsialistidel.
Need on vaid mõned üldised näited soovitustest. Igas valdkonnas on konkreetsed soovitused nii koolitajatele, ettevõtjatele, karjäärinõustajatele kui ka riigile.
Kõik need järeldused ja soovitused ning nende toel tekkivad muudatused ongi selleks, et tulevikus oleks hõlpsam haridus- ja tööalaseid valikud teha loo alguses nimetatud Tiinal, Annil, Riinal, Priidul, Katil ja Toomasel. Ja tegelikult ka kõigil teistel.