Tiina Kaukvere: sõltuvushaigus, mida ma põen* (24)

Opositsioonis Reformierakond kõlab sama ootamatult kui USA president Donald Trump või keskerakondlasest peaminister, kuid tegelikult on nendel «üllatustel» täiesti loogiline, julgen öelda, et isegi teaduslik seletus.

Vähe on! Raha on vähe, auto on väike, korter on väike ja maja, nagu ka palk, võiks alati suurem olla. Üldiselt võiks kõike rohkem olla, sest kellelgi ju on rohkem. Ühiskond on täis rahulolematust, kuigi eestlasel pole kunagi varem nii hästi läinud nagu praegu.

Viimaste aastate palgakasv on olnud kiire, mis on soosinud ka jaetarbimise kasvu. Samas on ka eraisikute hoiuste maht tarbimise suurenemisest hoolimata kasvutrendis. Püüdmata võtta seisukohta, kas senine poliitika on olnud õige või on vaja muudatust, saab vaid nentida, et ei ole võimalik leida aega, mil keskmisel Eesti inimesel oleks läinud paremini.

Mis meil takistab õnnelikum olemast?

Võib-olla põeb Eesti inimene sõltuvushaigust? Dopamiinisõltuvust. Dopamiin, üks virgatsaine, on eesmärkide saavutamiseks vajalik. Korraks tekib mõnutunne, kui saab mõne ülesande oma nimekirjast maha kriipsutada! Ah! Tehtud! Mõnus, tahaks veel! Viimaste uuringute põhjal vabaneb kehas dopamiini edu, näiteks preemiat või lotovõitu lootes ja oodates. Kõik see teeb dopamiinist suurepärase motivaatori. Samas võib see olla nii õnnelikkuse kui ka õnnetuse allikas, kui tõelist eesmärki pole. Või mis see eesmärk siis on? Teenida rohkem? Saada rohkem? Mis mõttes rohkem? Kui palju rohkem? Lihtsalt rohkem!

«Rohkem» ei ole eesmärk, vaid ohtlik. Kui vaadata kaubanduskeskustest asju kokku tarivaid või tarbimislaenude abil moodsaimat tehnikat soetavaid inimesi, jääb ju mulje, et põetakse «rohkem»-sündroomi. Algul on mõnus – rõõm uuest asjast suur, aga rahulolematus on kiiresti tagasi ja vaja on uut dopamiinilaksu. Enda sisse vaatamise asemel minnakse uuesti poodi. Ja mõni ongi elu lõpuni selles ringis: ostab palju kraami kokku, aga ikka on vähe. Ikka on õnnetu ja enamik ihaldatud asju jääb nagunii ostmata ka.

Teine saab dopamiiniannuse peost ja alkoholist. Juba reede hommikul lähevad inimesed hoopis teises tujus tööle. Järgmisel päeval on aga sageli veel kehvem kui enne jooma hakkamist (ja ma ei mõtle ainult füüsiliselt). Kõige hullem, kui dopamiiniannuse saab suhtest teise inimesega ja kogu maailm hakkab selle sõltuvuse pärast kellegi teise ümber keerlema.

«Olite tublid, aga peame VEEL pingutama, VEEL paremad tulemused tegema,» kostab dopamiinisõltlasest ülemuse suust. Ja alluvad, kes on samasugused sõltlased, rapsivadki rohkem, sest rohkem on vaja! Kui palju, ei küsi keegi. Lihtsalt rohkem!

Eestlased ei ole ainsad, kes «rohkem»-sündroomi põevad. Sellesse on haigestunud ka jõukamad ühiskonnad, kus loodetakse samuti, et «rohkem» teeb terveks ja õnnelikuks. Terve vast valitud USA presidendi Donald Trumpi kampaania oli sellele üles ehitatud ning kui keegi korrutab aina, et «vähe on, rohkem on vaja», siis on ühiskonnal raske sellele vastu vaielda. Läheb vist tõesti enneolematult halvasti. Donald, make America great again!

Dopamiinist ongi lihtne sõltuvusse jääda, kui ei mõtestata oma tegevust ega laiemat eesmärki. Saavutamisvajaduse rahuldamiseks pannakse sageli kaalule lähisuhted.

Läbimõeldud eesmärkidega inimene oskab aga dopamiini kasutada õnne ja edu allikana. Tal tundubki olevat «rohkem», kuna ta ei rabista ega rahulda oma täitmatuid vajadusi poodides või lugematuid ületunde tehes. Samal ajal ei puhka ka loorberitel, sest dopamiini on ka temal vaja.

Kuidas siis olla «rohkem» tasakaalukas? Briti koolitaja Simon Sinek on arginäiteid kasutades lihtsalt lahti seletanud n-ö õnnevalemi. Kuigi aineid, mis mõjutavad tasakaalu, rahulolu ja õnne, on rohkem, toob ta välja neli olulist, mis vallanduvad kehas mingite protsesside saatel. Peale dopamiini on need endorfiinid, serotoniin ja oksütotsiin.

Selle tasakaalu eest ei vastuta üksnes inimene ise, vaid samavõrd ka teised inimesed ja keskkond. Kui otsene ülemus pole ikka mitte kunagi mitte millegagi rahul, siis higista ja püüa kui palju tahes, ei tule sellises keskkonnas tasakaalu. Alati on vähe. Stress tuleb, selles võib kindel olla.

Kortisool on viies, mille Sinek välja toob. Stressihormoon, mis jällegi on evolutsioonis olnud elus püsimiseks vältimatult vajalik. Aga kui igapäevasest tööl käimisest kujuneb ellujäämiskursus, siis hakkab kortisool kiiresti tervisele. Kortisool paneb kinni näiteks juuste- ja küüntekasvu, mõjub laastavalt viljakusele, sest kehal on vaja ohuolukorras suunata kogu energia vaid ühele eesmärgile – ellujäämisele.

Nii nagu loomariigis üldiselt, peaks ka inimese kehast kaduma kortisool sama kiiresti, nagu see seal tekkis. Kui kitsekari tajub enda läheduses kiskjat, siis on kõik instinktid suunatud põgenemisele, ellujäämisele. Kui tekib tulekahju, on kogu meie tähelepanu kehasse voolava kortisooliannuse tõttu suunatud leekidele. See võimaldab kiiresti reageerida ja oma elu päästa.

Kitsed ei ela aga ümbritseva ohu pärast pidevas surmahirmus. Pärast pääsemist väljub kortisool kehast kiiresti ning igapäevane rutiin saab jätkuda. Kas sama kehtib ka inimese kohta?

Paljudes ebatervetes organisatsioonides tilgub kehasse järjepidevalt kortisooli ja inimesed nuputavad, miks nad on pinges, miks juuksed välja kukuvad. Üks tunnustatud arst ütles mulle, et tänapäeval on regulaarse menstruatsioonitsükliga naine muutumas reeglist erandiks. Stressi on lihtsalt nii palju.

See teeb inimesed töökeskkonnas paranoiliseks ning see on ka nakkav. Kui üks inimene on närviline, siis läheb märkamatult närviliseks ka kollektiiv tema ümber, ehkki tegelikult ei saadagi aru, mis seda põhjustab. Nagu ohtu haistev hirvekari ollakse reageerimisvalmis, aga keegi ei saa aru, milles see oht tegelikult seisneb. Ja kortisooli muudkui tilgub.

Millist sünergiat ja edulugu saab loota organisatsioonist, mis püsib kortisooli najal ja mida toidab dopamiinisõltuvus? Ega saagi. Talendid lahkuvad varem või hiljem. Aga õnneks saab tilgutamine veel enne saatuslikuks juhile endale.

Sinek veeretabki vastutuse sellise olukorra eest juhtidele. Halbadele juhtidele. Inimene on sotsiaalne loom ja loodud karjas tegutsema. Tööl moodustame karja, kes võitleb ühe eesmärgi nimel, samamoodi ka kodus. Karjad on kõikjal: sõpruskonnad, meeskonnad, huvigrupid, erakonnad, riik... Kõigis neis on kujunenud välja oma hierarhia, keegi peab karja juhtima. Nii mõneski karjas lubame enda eest otsuseid teha kellelgi teisel – liidril.

Võib kõlada arhailiselt, aga kui tunnetame, et keegi on alfa, siis astume vabatahtlikult sammu tagasi ja anname esmase valiku õiguse talle. Sellepärast on suur soov ka ise oma staatust tõsta ja karjääriredelil kõrgemale ronida – teised tunnustavad meid kõrgemal olevana, astuvad vabatahtlikult sammu tagasi ja pakuvad oma teeneid. Me ei tunne end puudutatuna sellest, et peaministril, kes otsustab riigi eest, või ülemusel, kes otsustab meie eest, on suurem palk, parem sülearvuti või uhkem auto. See on okei. Seni, kuni ta oma parimaid teadmisi ja oskusi kasutades seisab minu ja kogu karja eest.

Ühiskondlik, perekondlik, organisatsioonisisene tunnustus ja koostöö on serotoniini allikas. See suurendab enesekindlust ja paneb meid tegutsema, et lähedased, ülemus või töökaaslased võiksid meie üle uhkust tunda. Osa inimesi, kel argielus serotoniinist vähe, proovivad seda poest osta. Sellistel inimestel on näiteks seljas T-särk, mille kõhul olev hiiglaslik firmalogo ütleb: «Ma maksin selle riidetüki eest kuradi palju, raha peab mul olema, järelikult olen mingil alal tegija.» Nii püütakse oma staatust teiste silmis tõsta. Muidugi juhul, kui see märk on kõhule saadud viimase raha eest, on serotoniiniannus petlik. Teisi on lihtsam lollitada, aga iseennast paganama raske. Eks kipubki olema pigem nii, et inimene, kes ammutab piisavalt serotoniini oma karjäärist, ei vaja kõhule mingeid kirju. 

Sellise karjäärini võib jõuda põhimõttel «olukord on sitt, aga see on tuleviku väetis», mis on kindlasti kõva elukool ja iseloomu kasvataja, aga lühem ja kergem tee on üsna tõenäoliselt tasakaalukas ja soosiv keskkond. Head liidrid pühendavad oma energiat ja aega organisatsioonile otseselt midagi tagasi ootamata. Nad loovad turvalise keskkonna, kus inimene ei pea mõtlema, kuidas oma tagumikku kaitsta, vaid saab reaalselt keskenduda sellele, milles ta on kõige parem – oma tööle. See on kokkuvõttes kõigile kõige parem: töötajale, organisatsioonile ja juhile.

Sama kehtib ka teiste karjade kohta, nagu pere, spordimeeskond, kas või erakond: kui keskkond võimaldab end mugavalt tunda, alles siis saab täielikult avaneda.

Oksütotsiin, väidetav armastuse ja läheduse kemikaal, on see, mis nii nagu pereelus, loob seda turvatunnet ka organisatsioonis. Kui kollektiivis on usaldus ja turvatunne, siis tekib teatav vabadustunne. Ka eksimused on aktsepteeritud. Niisuguses õhkkonnas avaneb töötaja tõeliselt ja näitab oma tegelikke võimed, millest tal ei olnud endalgi aimdust.

Kortisool kehas blokeerib oksütotsiini. Leekide eest põgenedes ei ole võimalik ühtaegu end ka turvaliselt tunda. Empaatiat, usaldust üksteise suhtes ning üldist heaolu ei saa tekkida paranoilises keskkonnas, kus põhiaur kulub oma selja kindlustamisele.

Neljas, aga mitte vähem tähtis kemikaal on endorfiinid, mida saab näiteks sporti tehes. Nagu selles artiklis, kipub paraku ka elus tähelepanu endorfiinidele kõige viimaseks jääma. Kui kõigi muude argiprobleemidega on tegeletud, alles siis saab tähelepanu füüsis. Olgu füüsiline liigutamine nii vastumeelne kui tahes, selleta ei saa. Kehaga tuleb tegeleda, siis tulevad ka enesekindlus (serotoniin) ja jõud eesmärkide nimel tegutseda (dopamiin). Eesmärkide saavutamisel tuleb omakorda enesekindlust juurde. Nagu ahelreaktsioon.

Kui seda kõike nüüd arvesse võtta ja vaadata korra viimasel ajal poliitikas toimunud muudatuste sisse, siis leiabki üllatuse asemel sealt täiesti loomulikud protsessid.

Keskerakonda on viimased aastad püütud edasi vedada kortisooliga, veduriks oma mõjuvõimust ilma jääda kartev liider. Nüüd tuleb erakonnal, kus lihtliige on seni tegelenud enda eest seismisega (astudes vahepeal üle isegi Eesti riigi huvidest), hakata seisma kogu ühiskonna ja Eesti rahva eest. Reformierakonnal polegi ilmselt pikalt olnud selliste iseloomuomadustega juhti, keda kogu organisatsioon loomulikult austaks. Nii nagu logo särgil, ei too ka tiitel automaatselt autoriteeti. Eesti riigi juhtimise asemel on juhtimiskriisis erakond pidanud tegelema enese jamade klaarimisega.

Kui mõelda inimkehale, kus äärmiselt väike hulk vallanduvat hormooni võib täielikult muuta käitumist, ei teki kahtlust, et hea liider olemine nõuab kogemust ja suurt teadmistepagasit. Lausa meistriklassi! Kindlasti on ühiskonnas liidritest puudus ja neid ka ei väärtustata piisavalt.

Mina ei taha 28-aastasena kellelegi öelda, kuidas peab elama. Küll aga võin ma nentida, et pärast aastaid ringi rapsimist olen aru saanud, et põen ka ise «rohkem»-sündroomi ning see arusaamine on võimaldanud edasi rapsimise asemel probleemiga tegeleda. Oleksin väga tänulik olnud, kui keegi oleks mulle varem rääkinud, millist rolli minu igapäevaelus mängivad endorfiinid, oksütotsiin, serotoniin, dopamiin ja kortisool. Inimkehas vallanduvatest protsessidest tuleks palju rohkem rääkida.

*Ma ei pretendeeri selles loos lõplikule tõele, inimkeha on selleks palju keerulisem. Tänan psühhofüsioloogia professorit Jaanus Harrot ja spordibioloog Kristjan Porti nõu eest.