Faime Jurno, moelavade esinumber

Ilmselgelt on see puhas juhus, et aastal 1957, mil loodi Tallinna Moemaja, Eesti moeelu lipulaev ja üleliidu rõivamaitse oluline kujundaja, saabus koos emaga Lääne-Berliinist Eestisse kuueaastane Faime Jurno.

Aga nüüd, mil ajaloolise moemaja sünnist möödub pool sajandit, on raske, kui mitte võimatu rääkida sellest Faime Jurnot (56) mainimata. Ligi kaks kümnendit, moemaja tegevuse lõpuni anno 1992, oli ta selle nimekamaid mannekeene – ja osa tollest ajast kindlasti esimannekeen –, nii et tema tuntus ulatus üle kuuendiku planeedist. Ja tõi talle rolle koguni Mosfilmis ja Lenfilmis, ehkki endast kui näitlejast Jurno palju ei pea.

Viimasel ajal on seoses modellidega räägitud palju anoreksiast. Oli see teie hiilgeajal samuti probleem?

Oli küll neid, kes võtsid natuke juurde, võisid olla viis või seitse kilo raskemad. Helga Maranik oli siis moemaja peakunstnik ja kui ta tuli seal Viru tänava majas meie juurde, siis ta rääkis nii delikaatselt (teeb paluvat häält), et võiksid natuke dieedi peale minna. No millise, küsiti. Näiteks õunadieedi peale, vastas ta. Tüdrukud tegid oma dieedi ära – see käis nii märkamatult, ega keegi endale liiga teinud.

Keegi hirmus kõhna ju ka ei olnud. Pärast poja sündi võtsin väga alla, rabelemist oli palju. Vaatasin, issand, mind pole enam ollagi! Kaalusin 52-53 kilo, pikkust oli 173 cm. Aga ma kosusin aastaga. Kuna mees tahtis hästi süüa – ta oli suur ja tugev –, siis sain minagi jälle ilusa kaalu kätte, 58-59 kilo. See oli normaalne.

Kui vaatate nüüdisaja modelle, kel pole pea grammigi liha kontidel, siis nemad näevad vist küll väga teistmoodi välja kui mannekeenid teie ajal?

Jah, minu meelest küll. Nad on ikka hirmus kõhnakesed. Mulle väga kõhnad ei meeldi. Riideid on hea teha just kõige kõhnemale, sest kõik istub neil hästi seljas.

Kas teie ajal oli mannekeeni töö sama ihaldusväärne, nagu on nüüdisajal modellitöö?

Ei olnud, see oli täitsa tavaline töö. Kes sellele tööle sattus, see sinna ka jäi. Meil oli näiteks kaks vanemat prouat, Juta Haug ja Aino Scheitman, kes näitasid 1970.-1980. aastatel täidlaste keskealiste naiste moodi. Ja paar daami, kes olid natuke veel korpulentsemad, aga mõjusid laval hästi, meeldisid inimestele. See, mis tegi meid populaarseks, oli ajakiri Siluett.

Alustasite mannekeenitööd juba õpilasena. Kuidas teil õnnestus seda koolitööga ühitada?

Ma varjasin seda väga kiivalt. Minu meelest tol ajal ei olnud mood üldse aktuell. Lisaks olid suured moenäitamised laupäeval-pühapäeval ja tavaliselt pärast lõunat, nii et ma koolist peaaegu ei puudunudki. Keegi vist siiski küsis, kas võtan moeüritustest osa. Vastasin, et jah, teenin perele natuke leivaraha juurde.

Kange nagu pulk

Millised on praegusaja modellide suuremad erinevused võrreldes teieaegsete mannekeenidega?

Kui vaatan telerist, siis paljud modellid paistavad väga ükskõiksed, äraolevad, väsinud ja tülpinud näoga. Hoiak on külm ja osavõtmatu. Meil oli ikka naeratus näol või leidsid publikust inimese, kellele naeratada. Ja kui oli näiteks suur kapuuts, siis käega rõhutasid seda (teeb käega elegantse liigutuse).

Meil olid väga head liikumisjuhendajad. Kalju Saareke, Ago-Endrik Kerge, samuti Inge Põder, endine baleriin, väga range. Ta oli alati tossava sigaretiga, võttis oma pika küünega tagant kinni niuhti!, kui oli midagi sättida. Saime kõva trenni. Mis Jumal on andnud, seda peab ka veidi lihvima.

Ja kõndimise stiil on tänapäeval kohutav! See on nii kole, kui modellid panevad jalad risti ja tõstavad oma jalakest nagu kukeke – tule taevas appi! Meil olid ranged õpetajad, kes suunasid, kuidas peab käima, kuidas peab kehahoiak olema. Kõik peab olema loomulik, mitte kange nagu pulk.

Moedemonstratsioonidel oli meil lavastatud liikumine Olav Ehala ansambli saatel. Vaheajal esinesid estraadiartistid. See oli väga tore aeg!

Nüüd räägitakse modellideks värvatud tüdrukutest hirmulugusid, kuidas nad satuvad tegelikult kahtlastele töödele. Juhtus teie ajal ka midagi sellist?

Ei. Me elasime siis nagu vati sees. Mina ei kartnud küll mitte midagi.

Kutse Moskvasse

Kas saite omal ajal ka mujale nimekatesse moemajadesse kutseid?

Jah, Vjatšeslav Zaitsev kutsus 1976 või 1978, et Faime, tule Moskvasse. Ta ütles, et kuule, tüdruk, teeme väga hea kollektsiooni ja sõidame Ameerikasse. Ütlesin siis oma mehele, et lähme Moskvasse elama, tead kui põnev. Ta ütles, Faime, löö või maha, mina Venemaale ei tule. Ütlesin, et läheks ikka ja prooviks natuke, et võime ju alati tagasi tulla. Aga kuna laps oli ka alles nelja-viiene ja abikaasa ei olnud nõus, siis helistasin Zaitsevile, et ma ikkagi ei tule.

Olin Moskvasse nii armunud ja tahtsin nii väga seal elada. Lõpuks sokutasin oma noorema õe sinna. Panin ta õppima vene keelt, ta sai keele nii selgeks, et võetigi Štšukini nimelisse teatrikooli. Ta oli tubli, lõpetas selle, tuli Eestisse tagasi ja töötas Rakvere teatris.

Olete Lääne-Berliinis sündinud. Kuidas te vanemad sinna sattusid?

Ema abiellus sakslasega ja 1944. aastal, enne, kui venelased Eestisse tulid, sõitsid nad Saksamaale. Me elasime seal 1957. aastani ja siis tulime emaga tagasi Eestisse.

Mannekeenina sõitsite palju mööda NSV Liitu. Mis mulje tollal suur kodumaa jättis?

Mulle väga meeldis. Olin uudishimulik inimene. Käisime kord Jessentukis ja Kislovodskis. Mäletan, et Eestis oli talv ja kui koos Marika Sürjega, kellega olime head sõbrannad, sinna jõudsime, oli seal soe, hotell rõdudega, uimastavad lõhnad… Istusime rohul ja nautisime elu. Hiljem jalutama minnes eksisime ära.

Lugu oli nii, et hakkasime hääletama. Olime mõlemad väga noored ja naiivsed. Sattusime auto peale, mis viis meid ei tea kuhu. Päris ebameeldiv lugu. Õnneks saime autost põgenema, sattusime türklaste perre ja sealt viidi meid järgmisel hommikul hotelli tagasi. Grupijuhilt saime muidugi väga riielda, meilt küsiti, et kas nüüd tuleb direktsioonile ettekanne teha. Meie palusime, et ärge tehke ettekannet, me ei lähe enam kuskile. Olime Marikaga tõelises šokis. Hea, et meil niigi läks.

Võtke pluus seljast!

Kuidas Venemaal Pribaltika tüdrukutesse suhtuti?

Väga hästi. Ma küll ei mäleta, et keegi oleks midagi halvasti öelnud.

Sageli kohtusin inimestega, kes millegipärast muretsesid mu saatuse pärast. Nemad tutvustasid mind omakorda huvitavatele inimestele. Nii sattusingi Mosfilmi. Režissöör Samson Samsonov tegi ettevalmistusi filmi «Tšistoje angliiskoje ubiistvo» võteteks ja pakkus mulle filmis rolli. Näitleja ma ju ei olnud. Oli väga huvitav ja raske. Aga kus raske, seal abi kõige lähem.

Võtteplatsil liikus üks väike ja tõmmu mehike, kes küsis, kas ma ei taha temaga paar sõna rääkida, et saada professionaalset abi. Olin kohkunud, et ei tea, mis see nüüd tähendab. Ta ütles, et aitaks mind hea meelega. Ta oli ka filmirežissöör ja rahvuselt juut. Toona aga kiusati Mosfilmis juute ja tal polnud tööd. Nii ma tegingi topeltproove: oma režissööriga ja pärast seda väikese targa juudimehega.

Kui läksin hommikul võtteplatsile, siis režissöör ütles, et kuule, Faime, me tegime eile ju teistmoodi. Aga mina ütlesin, et mõtlesin öö otsa nii palju, nii pingeliselt, ja pakkusin uut versiooni. Režissöör ütles selle peale, et vaat, väga hea variant, nii teemegi (naerab)!

Miks teid nii soositi?

Ma ei tea. Olin Mosfilmis kõigi lemmikpesamuna. Mul on küll igalt poolt Liidust head mälestused.

Kuidas te üldse filmilinale sattusite?

Aino Pihlamägi, kino Partisan direktor, tundis mu ema, ja eks ta nägi mind emaga koos ja ütles, et Faime on vaja paika panna. Ema ütles, et mida vähem mind puutuda, seda parem. Aga ega Aino jätnud, saime temaga kokku. Ta oli ilus naine, blond ja pikk, tegi ka väikseid episoode filmides. Tema tutvustaski mind vene filmitegijatele, kes Tallinnas tegutsesid.

Kord viis proua Aino mind ühe režissööri juurde. See oli Andrei Tarkovski. Tarkovski vaatas mind ja pakkus ühe väikese osa filmis «Stalker». Hiljem tuli Tadžikfilm, «Legend Siavušist». Olin kaks kuud Kesk-Aasias, õppisin seal ratsutamist ja ei tea mida veel. Režissöör oli suur ja hirmuäratav mees, samas väga tõsine. Proovivõtete lõpus oli tal mulle viimane palve: et ma pluusi seljast võtaks. Mõtlesin, et nonii, nüüd on vsjo jasno [kõik selge], lähen siit toast vist kohe välja. Aga siis otsustasin, et miks ka mitte. Ja võtsin pluusi seljast ära. Ta vaatas mind ja ütles, et võin pluusi tagasi selga panna.

Hiljem seletas, et kuna film on ajalooline ja kostüümid rahvuslikud ning hästi ümber keha, oli vaja naiselikku naist. Sellepärast ta paluski mul pluusi ära võtta, mitte muul põhjusel. Aga esialgu see ehmatas mind, ma polnud ju harjunud, et asi nii käib.

Välismaale teiesugust Lääne-Berlini päritolu tõttu ilmselt ei lastud?

Üks šanss siiski oli. See oli 1972. aastal, kui oli vaja saata Tallinna Moemajast kedagi Itaaliasse. Anita Burlaka, moemaja direktriss, kutsus mind oma kabinetti, et Faime, saame sulle rõõmu valmistada, me valisime sinu välja. Ütlesin, et nii armas ja kena, aga teate, olen lapseootel. Istusime ja arutasime, mis siis teha. Ütlesin, et teha pole midagi, las läheb keegi teine. Mis siin ikka kurvastada.

Sotsmaades ma ka ei käinud – päritolu tõttu. See oli mul nagu taak seljas.

Millal teid esimest korda välismaale lasti?

Käisin jahiga 1978. aastal Rootsis. Mu äi oli kõva purjetaja, ja mees ka. Nimelt töötas äi Livikos ja Livikol oli oma jaht. Rootsis sain isegi oma isaga kokku, kutsusin ta Stockholmi. Kirjavahetus meil oli, aga mind ei lastud tema juurde ja teda siia. Tal oli muidugi teine pere Saksamaal, ega ta jäänud igavesti ema ootama. Olen seal hiljem külas käinud, mul on poolõde ja poolvend. Tüdruk on nii minu moodi.

Kas mannekeenitööga teenisite omal ajal korralikku raha?

Mäletan, et kuupalk oli 90 rubla. Aga teenisime lisa Siluetis ja lisatöödega: Klementi, Baltika, Marati või Kommunaariga. Näiteks kingi näitasin hea meelega – mul olid ilusad väiksed jalakesed, number 36 (naerab). Teenisin oma mehest rohkem.

Kuid rikkaks selle tööga ikkagi ei saanud?

Ma ei ole kunagi selline inimene olnud, kes rikkust taga ajab. Mis on, see läheb.

Tugevus otsustab edu üle

Kuidas te nii pikka aega moelavadel vastu pidasite?

Seda ei oska küll öelda. Jumal, kui palju astub praegugi tänaval inimesi ligi, eriti venelannasid ja vene mehi – oi, tere, me tundsime teid ära! Eestlased tulevad ka, aga vähem. No mis ma oskan neile öelda: tänan neid, et nad tunnevad veel mind ära (naerab). Ja kirju on mulle saadetud. Ükskord saadeti koguni paks kaust, kus kõik pildid olid kokku köidetud ja märkmed juures. Nii armas!

Mõnda aega esinesite Astoria varietees. Kuidas seal end tundsite?

Ei tundnud hästi. Svetlana Järvi tegi numbri, esinesime paar korda, aga ma vist ei sobinud sinna seltskonda. Olin tol ajal väga uje, aga nemad oli sõnakad nagu mina praegu, et kui ütlen sõna, siis see ikka on sõna. Ma ei tundnud end hästi. Ja Astoria pandi nagunii kinni. Lisaks õhtuti kodust äraolemine – see ei ole lihtne iga õhtu minna, olla vormis ja kena...

Kuidas te jätkuvalt nii heas vormis püsite?

Liigutada, liigutada! Mul on selline töö, kus väga palju liigun, ja see mulle sobib, et ei pea kellegagi suhtlema. Vahepeal tegelesin väga aktiivselt müügitööga, aga siis tundsin, et ei taha enam. Kõik kordub, kordub, kordub.

1990. aastate keskel oli teil oma rõivafirma Madam N. Mis sellest sai?

Oli täitsa olemas, Pikal tänaval. Aga olid valearvestused, sisemised väikesed mittemõistmised, ja nii see läks. Mis seal ikka – vähemasti sai proovitud. Jälle kogemuse võrra rikkam. Elasin seda väga raskelt üle, aga olen elus ja terve.

Mida soovitaksite tüdrukutele, kes ihkavad modelliks saada? See on ju nii ebakindel töö.

Väga ebakindel! Rääkisin kunagi pikalt Cathy Korjuga ja sellist elu, nagu tema pidi modellina elama, ma küll ei tahaks. Meil ei olnud omal ajal nii, et pidi iga hooaja algul end tõestama.

Kui oleksite 30-40 aastat noorem, kas valiksite nüüdisajal samuti modellitöö?

Tundes lähemalt nüüdseid tingimusi, ma väga kahtlen. Olen Carmen Kassi intervjuudest ja ka mujalt lugenud, et peab olema hästi tugeva iseloomuga. Võib-olla, kui mul õnnestuks praeguse iseloomuga minna ajas tagasi, siis valiks selle töö. Aga sellisena, nagu tol ajal olin, mil kahtlesin ja kõhklesin, ei saaks vist minust asja.

Faime Jurno

Sündinud 28. veebruaril 1951 Lääne-Berliinis

Saabus emaga Eestisse 1957

Lõpetanud 1969. aastal

Tallinna 1. keskkooli (nüüdne

Gustav Adolfi gümnaasium)

Alustas tööd Tallinna Moemaja mannekeenina 9. klassi tüdrukuna

Tegutses moemaja mannekeenina kuni selle sulgemiseni 1992. aastal

Esinenud moeetendustel kogu endises NSV Liidus, sealhulgas isegi Kesk-Aasias ja Siberis

Mänginud Mosfilmi, Lenfilmi, Tadžikfilmi ekraaniteostes

Laulnud Astoria varietees

Juhtinud rõivafirmat Madam N

Poeg Tambet

Teised Faimest

Illi Kerge Faime Jurno kauane kolleeg moemajas

Ega teist niisugust mannekeeni nagu Faime polnud. Välimus, puhas ilu oli see, mis temast esinumbri tegi. Ta ei olnud tuntud ainult Eestis, vaid ka Venemaal, kuna Tallinna Moemaja oli NSV Liidus üks tugevamaid.

Suurt rivaalitsemist meie ajal ka ei olnud. Võib-olla, kui Faime pisut probleeme tekitas, siis ise endale oma käitumisega. Võib-olla oli temas rohkem energiat. Võib-olla ta ei olnud kõige tagasihoidlikum. Võib-olla oli ta temperamendilt teistsugune.

Faimega helistame aeg-ajalt siiamaani. Ja omavahel peame sünnipäevi ikka ka.