Mart Juur: Valter Ojakäär oli inimene, kes oskas ja tahtis mäletada (1)

Tema põhiteoseks- vähemalt selliseks, mida kõik teavad, oli raamat „Popmuusikast”, mille esmatrükk ilmus 1977, teine trükk 1983. Esimest trükki mul kusjuures ei olnud, jäin sellest Otepää õpilasena  ilma. Teise trüki ilmudes olin juba Tartus üliõpilane. Mäletan, et tõusin hommikul hiidvara, sest oli teada, et Raekoja platsis asuvasse raamatu- ja pillipoodi tuleb hommikul müügile Ojakääru raamat. Sõitsin bussiga hommikul Raekoja platsi, kuhu poe ukse taha oli juba tekkinud saba. Raamat õnnestus ära osta, sõitsin bussiga nr.4 erakorterisse tagasi, kus hakkasin seda lugema ja lugesin ühe jutiga läbi. Võib öelda, et Ojakäär leiutas Eestis keele, milles rääkida popmuusikast.

Hästi oluline oli üks järjejutt, mis ilmus talt ajakirjas «Kultuur ja elu» aastatel 1974-1977 pealkirjaga «Estraadi ABC». See oli leksikon, mis oli sätitud stiilis « B- Bolan, Marc». Iga artikli juures leidusid ka väikesed viited, mida nõukogude plaadipoodidest oli ühe või teise muusikaga leida. Mäletan, et sealt «Kultuuri ja Elu» loost sain ma teada, et T.Rexil on Nõukogudemaal ilmunud EP, nägin kurja vaeva, et see üles leida ja leidsingi. Järjejutt ilmus mitu aastat, kuid see ei jõudnud x-i, y-i ja z-ini, sest ilmselt keegi parteilane tüdines sellest, et keegi kusagil nurga taga tutvustab Marc Bolanit jne.

Ojakääru üldisem tähtsus oligi, et ta tiris kogu aeg popmuusika ja jazzi teemasid ajakirjandusse, hoidis teema üleval, jagas informatsiooni ja valgustas. Kuna ta oli Nõukogude ajal (tol ajal käis ju kogu elu komisjonides) mingisuguse levimuusikakomisjoni esimees, siis tema toetus ja eeskoste oli hästi oluline erinevate bändiasjade ajamisel.

Põhiliseks huviks oli tal muidugi jazzmuusika, 1960-ndatel kirjutas ta ka raamatu «Dzässmuusika». Kui tema kirjanduslikust tegevusest veel rääkida, on tema viimaste aegade põhiteoseks olnud viieköiteline «Eesti kergemuusika ajalugu», mis algab tsaariajaga ja tuleb Rein Rannapi ja Ivo Linnani. See on võimas varasalv. Kirjanduslikult aktiivne oli ta viimase ajani, alles hiljuti kirjutas ta raamatu oma lapsepõlvest Pärnus ning raamatu Eesti poplauludest.

Ta oli ka väga hea raadioesineja. Tal oli hästi soe ja meeldejääv raadiohääl, mis tuli sulle hästi lähedale ja mõjus väga usaldusväärselt.

Mina sain temaga tuttavaks 90-ndate esimeses pooles kusagil Erik Morna juhitud raadiosaates, kus on ikka sellised põhimõtted, et mängitakse laule ja palutakse midagi arvata. Sealt tutvus algas ja selle järel hakkasime aeg-ajalt üksteisele helistama. Kuna vanusevahe oli hästi suur, poleks mul endal eales pähe tulnud hakata endast nii palju vanema ja minu jaoks niivõrd olulise inimesega suhtlema, aga ta suhtles ise hea meelega. Ta oli väga uudishimulik ja naeruhimuline inimene. Väga hea huumorimeel oli tal.

Oma heliloomingusse suhtus ta hästi selgemõistuslikult. Ta ei käinud kunagi ringi jutuga, et olen suur helilooja, kuigi ta oligi väga andekas helilooja, kes võis luua väga kaasahaaravaid meloodiaid. Mingis mõttes oli ta hästi isetu inimene, kes pidas väga tähtsaks mäletamist. Ta oskas ja tahtis inimesi mäletada, mis oli ka tema kirjandusliku tegevuse sisu. Tavaliselt kui rääkida mõne muusiku või kultuuritegelastega, siis kisub jutt ikka sinnapoole, mida ta ise tegi, aga Ojakääru puhul oli hoiak kuidagi adekvaatne. Ta oskas nii oma tööst lugu pidada, kui ka teisi näha ja hinnata.

Viimane kord helistas ta mulle millalgi suvel. Ta oli vaadanud History Channelilt saadet, kus keegid tarkpead seletasid, et Leningradi blokaadil ei saanud Itaalia sõjalaevad osaleda. Valter: «Kuidas nad ei saanud? Ma ise olin sel ajal Glorias bändimees. Gloria oli tol ajal saksa sõjaväelaste kabaree. Itaalia sõjalaevad baseerusid samuti Tallinna sadamas ja bändimehena nägin koguaeg itaallaste ja sakslaste kaklusi pealt.»

Seda peab ka mainima, et Valtril oli kodus Heino Elleri kootud vaip, mida ta näitas mulle, kui tal 90-nda juubeli puhul teleintervjuu korras külas käisin.