Ott Tänaku tee autoralli maailma tippu pole võrreldav sirgjoones ülesmäge kulgeva, sileda asfaldiga kiirteega. Kaugel sellest, Saaremaalt sirgunud 29-aastane mees on liikunud mööda käänulist, karisid meenutavate kivimürakatega kaetud ning vahepeal järsu langusega kuristikku viivat rada.
Ta on pidanud üle elama ränki pettumusi, taluma pealiskaudsete spordisõprade seast massidesse levinud pilkavat hüüdnime ning leidma end pealtnäha lootusetust olukorrast, kus unistuste poole liikudes on teele kerkinud kõrge müür.
Tänaseks on Tänak jõudnud absoluutsesse tippu. Tõsi, ta pole veel midagi võitnud ja keegi ei saa absoluutse kindlusega väita, et see üldse kunagi juhtub. Tegelikult põhinevad kõik järgmise aasta kohta käivad ootused vaid kuuldustel ja eelaimustel ning me ei tea, kui hea on Tänaku käsutuses olev uute reeglite järgi ehitatud Ford võrdluses Citroëni või Hyundaiga.
Tipus olemist kinnitab hoopis see, et ta sõidab uuel hooajal ühes meeskonnas nelja viimase aasta maailmameistri Sébastien Ogier’ga.
Põhimõtteliselt on see sama, kui mõni Eesti korvpallur rassiks iga päev kõrvuti LeBron Jamesiga või jalgpallur lippaks muruväljakul koos Ronaldo endaga. Selliste meeste kõrvale ei satu juhuslikud tegelased, meeskonda pääsemiseks pead olema tipptasemel.
Läbi aastate on Tänakut nähtud justkui kahe erineva nurga alt. Oma hinnangutes tihti hetkeemotsioonidele tuginevad nii-öelda tavalised inimesed on Tänaku korduvalt maha kandnud.
Oma panuse on sellesse andnud ka mees ise – olid ajad, kui ta ei suutnud leida tasakaalu oma võimete, auto ja teeolude vahel. Tahtmine näidata end maailma kiireima rallisõitjana lämmatas reaalsustaju. Rohked väljasõidud tekitasid kõrvalseisjates lootusetuse tunde. Mees võib ju olla väga kiire, ent kui ta selle kiiruse juures ei suuda teel püsida pole võimalik kuhugi jõuda.
Tänak on nendest aastatest õppinud ning tänu tugevale seljatagusele saanud uue võimaluse. Võimaluse, mis saab osaks ainult neile, kellest oodatakse võitjaks sirgumist. Eesti siiani edukaim rallimees Markko Märtin ja M-Spordi meeskonna boss Malcolm Wilson pole mehed, kes raiskaksid aega ja raha suvalise roolikeeraja peale.
Märtin märkas Tänaku talenti juba siis, kui ta sõitis alles esiveolise autoga koduseid rallisid. Mentor ja õpilane on käinud kogu edasise tee koos. Tänu Märtinile jõudis Tänak Wilsoni vaatevälja ning juba aastaid on ta tegelikult olnud mõneti ka M-Spordi bossi tulevikuprojekt. Tagantjärele tarkusena tuleb kiita Wilsoni otsust, mis jättis Tänaku 2013. aastal WRC-sarjast kõrvale. Just see hooaeg sai Tänaku jaoks murranguliseks.
Sügavikku paisatuna ei löönud Tänak käega, vaid jätkas töötamist oma unistuste nimel – rabas palehigis omanimelises rallitiimis ning hullutas vana Subaruga sõites koduseid rallifänne. Tänak muutus ka inimesena. Seni enesekesksena paistnud noormehest on aastatega saanud – kindlasti mitte ülemäära – avatum ja küpsem mees, kelle elus on rallisõidu kõrval väga tähtsal kohal abikaasa ja tütar.
Tänaku tahe, temasse jätkuvalt uskunud kodusaarelt pärit toetajad ning raskel hetkel õla alla pannud ärimees Oleg Gross tegid võimalikuks selle, et Märtin ja Wilson panid kolm aastat tagasi tema jaoks kokku uue paketi. Sisuliselt tuli alustada nullist, ning teadmisega, et tegemist on viimase õlekõrrega. Ta on suutnud sellest kinni hoida – nooruse hukatuslik hulljulgus on kadunud, kiirus aga säilinud.
Hooaeg õppimiseks WRC 2 sarjas, aasta M-Spordi põhitiimis, veel üks arenemiseks mõeldud aasta DMACKi meeskonnas ning selle kõrval võimalus olla olulises rollis Fordi uue rallimudeli valmimisel. See oli märk, et uks kõige teravamasse tippu on valla.