Talvenukrus? Tapa ta tantsuga!

Tants teeb tuju heaks! Kõlab kuidagi liiga hästi, et tõsi olla. Vaja järele uurida, kas see ikka tõepoolest vett peab. Küpseb plaan tantsukingad kotti toppida ja kõik omal nahal ära proovida. Starditingimused on suurepärased – olen tumedas tujus ja üle töötanud, nii mõnigi semu saab teravama naljaga naksatud, kui ta tõtt-öelda vääriks. Ning tantsinud pole kah... aastaid juba. Paaristantsu kogemused jäävad üldse pigem kooskargamise tasemele. Tahan just paaristantse õppida! Casa de Baile tundub alustamiseks hea paik. Aga mis tunnist? Tantsutunde on terve rodu ja mul pole aimugi mis neis tehakse. Casa de Baile turunduse projektijuht Vallo Filippov tutvustab mulle tantsukeskust ja viib kurssi milliselt kursuselt alustada võiks. 

Esimene samm: bachata

Tants pole üldse ekstreemne ja see pole ka esimene kord tundmatus kohas vette hüpata, aga imelugu küll – ma ei julge üksi tundi minna. Kaaslasega on lihtsam, saab vastastikku nalja visata, kui jalad sõlme lähevad. See on bachata paaristund, juhendajateks Stas ja Karina. Tempo on rahulik, igaüks saab asjale pihta. Tants on nagu maja – mida korralikuma vundamendi põhisammudest laod, seda paremini kogu kupatus hiljem püsti püsib.

«Kristina, sa oled nagu tubli kärulükkaja,» ütleb üks vilunum tantsupartner esimesel ringil. «Ole kallis, lase end vabaks, las mina juhin.»

«Kõik mehed võiks tantsima õppida – see on palju lihtsam ja loogilisem asi, kui kõrvalt paistab,» sedastab pärast tundi rahulolevalt mu ratsionaalne kamraad. «Nende sammudega, mis täna õppisime, annaks juba naistelt kõvasti plusspunkte teenida.»

Tants annab tõesti mehe kätte terve posu trumpe – muudab enesekindlamaks, galantsemaks ja plastilisemaks nii tantsupõrandal kui ka suheldes. Ja õpetab üldse naistega paremini hakkama saama – hella ja kindla käega õnnestub ilmselt juhtida mujalgi kui tantsupõrandal. Isegi tänapäeva sõjakaid saan-ise-hakkama-ja-mul-polegi-kedagi-vaja-tüüpi naisi.

Naistele õpetab tants paindlikkust ja aitab end naisena tunda. Oleme ju harjunud ise vastutama. «Kristina, sa oled nagu tubli kärulükkaja,» ütleb üks vilunum tantsupartner esimesel ringil. «Ole kallis, lase end vabaks, las mina juhin.» Kas tõesti nii ka saab? Tuleb välja, et tantsides ainult nii saabki. Kaks juhti ühte paarisrakendisse ei mahu. Avastan õige pea, et tegelikult on see väga vabastav ja lahe, kui sa täpselt ei tea, millisesse pöördesse järgmisena lähed, pea puhkab, lihtsalt järgne ja naudi.

Teine samm: salsapidu

Olen napilt tunni-paar kaasa teinud ja tantsutasemelt umbes sama graatsiline nagu Buratino. Kui samm läheb pihta, pole tantsimiseks mahti. Tuian niisama. Kui puusad lahti lähevad, pudeneb tehnika laiali. Kuid see mind ei peata – peole ma lähen! Uudishimu tirib.

Kohale jõudes sulab sisemine lõvi aga nässakaks näriliseks, tunnen end kaunis kohmetult. Vaatan ringi – umbes miljon tüdrukut, üks ilusam kui teine. Mulle näib, et neil on siin mingi oma salakeel, mida mina ei tea. Poetan end esimese diivaninurga peale istuma, et vähem silma torgata, aga õnneks ei anta mulle aega põdeda. Pole veel kasukatki seljast koorida jõudnud, kui üks ülevoolavalt rõõmus noormees mul käest haarab ja tantsima tirib. Kui esimene ehmatus taandub, loobun üldse plaanist õigeid samme teha, lohisen kaasa ja imelugu – tulebki enam-vähem välja. Asi pole kindlasti minus, kutt lihtsalt tantsib nii hästi! Ülima kergusega krutib ta mind nii- ja naapidi pööretesse või kukutab tahapainutusse. Oo, kui lõbus! Mul on täiesti suva, kuidas asi välja tuleb ja mida teised arvavad. Hulk tunde ja paar tantsukaaslast hiljem imestan, kui palju kell on. Null drinki, pidu pilvini ja energiat on rohkem kui alustades – päris hea diil?

Kolmas samm: la salsa

Juba tuleb üht-teist välja ja tahaks midagi särtsakamat. Salsa – siit ma tulen! Seni pole mulle keegi varba peale astunud ega kurjema sõnaga tiibu kärpinud. Ja suurest hasardist hindan end üle. Lartsatan maha edasijõudnute salsarühma, kes on juba kuid koos tantsinud. Õpetaja Kätlin on kui tulesäde – üks säravamaid naisi, keda kunagi näinud olen. Ta koosneb üleni tantsust, isegi tema võimsad juuksed keksivad kaasa ja eriti paistavad neile meeldivat kiired pöörded.

Mul on väga tore, aga välja ei tule kohe üldse mitte. Alguses teeme soolos sammud läbi – mina teen ka. Ainult selle väikese erinevusega, et kui mina asjale pihta saan, on ülejäänud juba järgmise sammu kallal. Siis needsamad vigurid paarides, ja see on hulga raskem. Uuh! Seda ma läbi ei näri, laseks parem jalga… Õnneks selgub, et ühtegi pirtsakat partnerit mind siin ei varitse, küll aga 11 lahket tantsuõpetajat. Kõik poisid on kohe valmis mind järjele aitama. Oi, nad on kannatlikud! Isegi need, kes mõne hoogsama pöörde käigus küünarnukiga vastu nägu saavad.

Mu pikad käed jäävad ühtelugu ette või ei mahu ma õigel hetkel pöördesse. Siis tõstan jälle käe liiga kõrgele nagu kraana. Huvitav, et pikad jalad kuidagi välja vingerdavad. Esmalt tundub, et hulk asju on päris võimatud teha. Aga tunni edenedes hakkavad üksteise järel välja tulema. Üks noormees, kellega mul kõik alatihti sassi läheb, on eriti lahke: «Tule teinekord ka, hakkagi käima!»

Kätlin lisab iga hetk uusi kasulikke nüansse, mida tähele panna. Õpime tempokalt ja tunnen – oo, kui palju mul siin veel õppida oleks! Üks mu lemmiktundeid. Kui miski on juba selge ja väljakutset ei paku, kaotan kiiresti huvi. Salsasamme on lõputult, lagi ette ei tule.

Neljas samm: tehnikatund

Mõned sammud, pöörded ja poognad käpas, marsin uudishimulikult salsa tehnika ja stilistika tundi. On see vast lõbus koht – mehi siin pole, nii õpivad naised isekeskis, kuidas sammudele võrgutavaid vinjette lisada, kuhu pilk suunata ja käed panna. Õpetaja Maarika igast sõnast ja sammust on tunda, kui väga ta ise tantsu naudib. Ja ta pole mingi tehniline treener, kaugelt sellest! Hoopis ulakas ja äge tüdruk, kes tõmbab mõne taktiga käima saalitäie osalejaid. Puusakaared on peagi sama hoogsad nagu rallikurvid, käed käivad üles-alla, muusika tempo läheb üha kiiremaks.

Võtan oma elamused kokku – ma armastan liikumist ja lähen kergesti keema, kuid minu kogetu pole kindlasti midagi erakordset. Sarnaseid tantsuelamusi võib saada igaüks. Kestku talv või seitse kuud, tantsides on see tühiasi! Vähemalt ei näe ma tundides ainsatki kriipsuks pigistatud suud ega kustunud pilku. Tunni alguses vahest küll, aga koju lähevad kõik, nahk märg ja suu kõrvuni. Et asi oleks päris klaar ja salsamaailm iga kandi pealt läbi valgustatud, räägin juttu ka ühe ägeda treeneri ja paari tantsufänniga.

Kätlin Abel-Kozlova, La Salsa treener

Saan tantsust alati hea energia! Ja see on vastastikku energia jagamine – kõige erinevamad inimesed lähevad siin alati lahti ja vennastuvad. Pole see eestlane mingi külm ja tuim! Ainult alguses on ettevaatlik.

Olen 16 aastat tantsinud ja kümme neist õpetanud. Mulle meeldib, kui on palju rahvast, vaatad neid ootusrikkaid silmi, kõik on janus uue asja õppimise järele. Ja kui välja tuleb, on kõik nii õnnelikud. Ma näen seda rõõmu ja säravaid silmi iga tund! Minu eesmärk on, et inimene lahkuks siit hea tujuga, kuid ega ma oskusi ka tagaplaanile ei jäta. Salsa on suurepärase trenni eest, kilod kaovad nii, et ei saa arugi.

Mehi sikutavad tantsima tavaliselt sõbrannad. Aga kui lahti lähevad, on sageli palju suuremad fännid. Mulle meeldib ka, kuidas tants mehed härrasmehelikumaks muudab – nad on siin daamidega nii hoolitsevad ja viisakad. Ja olgem ausad, naistele meeldivad tantsivad mehed. Kui mõni nimetab end puujalaks, siis mina tean kindlalt, et absoluutselt kõik inimesed saavad tantsima hakata. Need on lihtsalt sammud! Kes on käima õppinud, võib ka tantsima õppida. Tants annab palju julgust juurde ja muudab maailma avaramaks.

Tants õpetab inimesed end vabaks laskma ja pidutsema ilma alkoholita. Olen ise karsklane, vajan üksnes head muusikat ja lähebki tantsuks, tohutult lõbus! Minu põhimõte elus on: ära kunagi karda, vaid võta julgelt osa kõigis etendustest – elu on teater. Kes tahaks seda pealtvaatajana mööda saata?

Kristina Jerjomina, jurist

Mul pole kunagi olnud küsimust, miks ma tantsin – see on minu elus nii loomulik asi! Tants paneb mind naeratama, ei loe üldse, mis tujus ma enne tundi minekut olin. Salsa on lihtsalt nii-nii lõbus! Kui keegi sellele vastu vaidleb, siis ta lihtsalt pole ise proovinud.

Alguses, kui ma siia Casa de Bailesse tulin, olin jube arg, kõik on ju võõrad. Silma vaadata ei julge, käest kinni hoida ei julge… Aga väga ruttu läks see üle, kõik on sõbralikud. Mis sellest, et kohe välja ei tule, kurvaks ma ei muutu. Usun, et pigem mõni keerulisem asi isegi innustab mind – mul on justkui eneseületuse vaim sees, teen niikaua, kuni tuleb! Minu kogemus kinnitab, et lõpuks õnnestub ka kõige keerulisem asi. Ja mitte ainult minul, vaid kõigil. Aga alati on õige aeg alustada – tants teeb maailma rõõmsamaks, annab uue võimaluse väljendada oma emotsioone. Praegu läheb mul salsakursusel kolmas kuu jutti ja ma ei kujutaks elu enam ilma ettegi.

Peeter Kargu, ettevõtja

Suvel purjetan, talvel tantsin – ma vajan oma ellu mingit aktiivset tegevust, see hoiab ka vaimselt virge. Tants mulle meeldib – omandad uue oskuse, mida saab ka väljaspool trenni praktiseerida. Lisaks on see lõbus ja hea trenni eest! Pole selline nüri trenn, et teed ära ja saad kalorid maha. Tants maandab stressi, laeb positiivsusega ja annab reaalse tantsuoskuse.

Tantsima sattusin tuttavate kutsel, pooleteise aasta eest. Mulle hakkas esimesest tunnist meeldima. Ei tulnud küll kohe välja, aga keegi ju ei vaata ja näpuga ei näita. Aga kui midagi viimaks õnnestub, tunned eduelamust.

Seltskondlik suhtlemine on grupiti erinev, mõned käivad väga palju koos ja korraldavad veel omapead tantsuõhtuid. Õhkkond on alati positiivne. Midagi karta siin pole.

Kui võrrelda tavalist klubi ja salsapidu, on seal tohutu vahe. Esimeses purjus inimesed trügivad ja tallavad, tantsida keegi ei oska, aga meeletult vehivad. Salsapeol on õnnelikud, kenad inimesed, ilusti tantsivad, keegi ei kuku laaberdama. Saad palju parema emotsiooni! Salsa on universaalne rahvusvaheline keel, mis kehtib igal pool maailmas, reisides leiab igast linnast salsaklubi.

Osa mehi on tõesti veel stereotüüpides kinni ja usuvad seda iroonilist nalja: eesti mees on tantsulõvi. Vanasti naised tantsisid ja mehed istusid, aga nüüd üha enam mehi tantsib ja tunneb sellest rõõmu! Olen tähele pannud, et palju mehi tuleb, et saada üle hirmust: mina tantsida ei oska. Teadlikult võtavad väljakutse vastu ja alati teevadki ära! Aga lisaks tantsuoskusele saad palju muudki – paraneb suhtlemisoskus, saad üldse kohmetusest üle. Tants on rõõm. Mina ootan seda õhtut.