Andrei Piontkovski: kas Putin on valmis Narva pärast surema ehk Mutid saatuslikel minutitel (116)

Bob Woodwardi pirakas (448 lehekülge) raamat «Hirm. Trump Valges majas» sisaldab rohkesti põnevaid pajatusi presidendi õukonnast. Woodward on kui mutt, keda Washingtoni kõikvõimsad kutsuvad kui kaasvestlejat pidusöögile, ja tema jagab maailmaga sealt saatuslikel hetkedel kaasa haaratud «eksklusiivi». Ameerika Aleksei Venediktov, kui soovite.

«Kord teatasid venelased Trumpi administratsiooni kaitseministrile James Mattisele, et potentsiaalse konflikti korral Balti riikides võivad nad kasutada tuumarelva. See hoiatus sundis Mattist vaatama Moskvat kui ohtu USA eksistentsile.»

Autori keskne liin raamatus, mis on pühendatud Donald Trumpi presidendiks olemise stiilile, pole oma banaalsuses eriti huvitav. Minu meelest on strateegiliselt kõige väärtuslikum informatsioon kätketud ühte fraasi, mis pole põimitud üldise süžeelise kanvaaga ja on seetõttu jäänud enamikule kommentaatoritele märkamata: «Kord teatasid venelased Trumpi administratsiooni kaitseministrile James Mattisele, et potentsiaalse konflikti korral Balti riikides võivad nad kasutada tuumarelva. See hoiatus sundis Mattist vaatama Moskvat kui ohtu USA eksistentsile.»

Uudis ei peitu siin selles, et Russians ähvardavad kasutada tuumarelva Baltimaades aset leidvas regionaalses konfliktis (mis on muu seas absoluutses vastuolus Vene Föderatsiooni kehtiva sõjalise doktriiniga). Alates 2014. aastast on eri tasemel ja eri tonaalsusega eri Russians järjepidevalt tegelenud taolise tuumašantaažiga – vaadeldes seda kui tähtsaimat komponenti hübriidses maailmasõjas läänega, mille nad 20. veebruaril 2014 välja kuulutasid. Olen need aktiivmeetmed üksikasjalikult osadeks võtnud. Uus on siin see, et teatud eskalatsioonitasandil pidasid Russians otstarbekaks juba ilma igasuguse kahemõttelisuseta ja ilma mingite vahendajate abita ähvardada USA kaitseministrit ennast. See leidis ilmselt aset kuskil 2017. aasta keskel – just siis hakkas Mattis esimest korda kirjeldama Moskvat kui «ohtu USA eksistentsile».

Revanš NSVLi kaotuse eest

Ükski riik, ükski režiim ei astu sõtta, olles kindlalt veendunud, et see sõda kaotatakse. Hübriidsel juhil ja tema peastaabil peab peades sisalduma strateegiline plaan, mille realiseerumine viib võiduni. Püüdkem selles plaanis selgust saada. Milliseid instrumente, lisaks oma kuulsale «vaimsusele», võiks kasutada edukaks konfrontatsiooniks NATO blokiga ja sinna kuuluvate riikide annekteerimiseks – jäädes NATO-le mitu korda alla nii majandusliku arengu, teaduslik-tehnilise taseme kui konventsionaalsete relvajõudude potentsiaali poolest?

Putinlik režiim tegi tuumastrateegiavallas «avastuse». Garanteeritud teineteise hävitamise doktriin, millel püsis enam kui pool sajandit (1962–2014) rahu USA ja NSVLi/Venemaa vahel, selgub, pole universaalne. Isegi poole nõrgem osapool – nii konventsionaalsel kui ka tuumatasandil –, kes on orienteeritud väljakujunenud status quo muutmisele ning evib taoliseks muutuseks ülekaalukat poliitilist tahet, absoluutset ükskõiksust inimelu väärtuse suhtes (seda nii oma kui ka võõra riigi kodanike elu suhtes) ja olulisel määral kriminaalset avantürismi, on võimeline saavutama tõsiseid välispoliitilisi tulemusi pelgalt ähvardusega kasutada tuumarelva või teha seda äärmiselt piiratud kujul. Tuumastrateegia pole pelgalt kuiv vastastikuste löökide andmise stsenaariumite matemaatiline analüüs, vaid paljuski dramaatiline psühholoogiline kahevõitlus. Pigem pokker kui male.

Putinlik Neljanda maailmasõja päevakord ei sea eesmärgiks hävitada vihatud USAd, mida võiks täna tõesti saavutada vaid täiemahulise tuumasõja käigus vastastikuse enesetapu hinnaga. See päevakord on seni märksa tagasihoidlikum: «Vene maailma» maksimaalne laiendamine, NATO lagunemine ning USA kui lääne turvalisuse garandi diskrediteerimine. Üldiselt on tegu revanšiga NSVLi kaotuse eest Kolmandas (külmas) maailmasõjas – nagu Teine maailmasõda oli Saksamaa jaoks katse saavutada revanši kaotuse eest Esimeses.

Kohe pärast Putini kuulsat Krimmi kõnet lõhestatud rahvusest ja kaasmaalaste kaitsest üle kogu maailma, pakkusin ekspertide kogukonnale Neljanda maailmasõja kulu võimalikud stsenaariumid: põliste Vene alade kokkukogumise hingeülendava kontseptsiooni realiseerimise käigus, mis kuulutati välja Putini ajaloolises kõnes, viivad meeleheiteni viidud passionaarsed Narva (Eesti) elanikud läbi referendumi «Vene maailmaga» ühinemise küsimuses. Nende vaba tahteavalduse organiseerimiseks suunduvad Eesti territooriumile puhkuse veetmise eesmärgil hambuni relvastatud viisakad rohelised mehikesed – eraldusmärkidega või ilma – ja paigaldavad töökalt uued piiritulbad.

Millised saavad ses olukorras olema agressiivse NATO bloki vastused? Vastavalt selle organisatsiooni põhikirja võtmeartiklile number 5, peavad kõik tema liikmesriigid osutama Eestile viivitamatut sõjalist abi. Eesti liitlaste keeldumine oma kohustust täita saab murranguliseks ajaloolise tähtsusega sündmuseks: see tähendab faktiliselt USA kui maailma üliriigi lõppu ja putinliku Venemaa täielikku sõjalis-poliitilist domineerimist Euroopa kontinendil. Sellegipoolest pole vastus küsimusele, kas NATO hakkab Eestit tema supertuumariigist naabripoolse vägistamiskatse korral kaitsma, sugugi mitte selge. Seda enam, kui Putin teatab, et ohu korral uutele «Vene maailma» pühadele piiridele NATO ülekaalukate konventsionaalsete jõudude poolt, on ta sunnitud vastama väga piiratud tuumalöögiga – hävitab, näiteks, mõne Euroopa suurlinna.

«Narva paradoksi» – Putini võimet asetada lääs ühe sammuga mõeldamatu valiku ette (alandav kapitulatsioon või hübriidne tuumasõda inimesega, kes asub teises reaalsuses) – on arutatud ja arutatakse juba neli aastat paljudes maailma mõttekodades ja riigipeade suletud kohtumistel.

Putin on ohtlik veel selle poolest, et vaatamata kogu tema epataažile, vaatamata kogu tema praalimisele, on läänevastasesse hübriidsesse ristiretke «Vene maailm» segatud sügavaim alaväärsuskompleks – adumises, et milleski tuumakas, sealhulgas sõjalises sfääris, pole Venemaa võimeline läänega konkureerima.

Venemaal kleptokraatia poolt 21. sajandi künnisel «ülevaatajaks» pandu osutus potentsiaalselt ohtlikumaks 1952. aasta talve Stalinist ja 1962. aasta sügise Hruštšovist. Sealjuures ka selle poolest, et postsovetlik poliitiline konstruktsioon osutus kommunistlikust primitiivsemaks. Ses puudub kaitsesüsteem juhi ebaadekvaatse käitumise puhuks. Pole poliitbürood, kes oleks kriitilisel hetkel võimeline haarama seltsimees Hruštsovi käest või seltsimees Stalini kõrist. Putin on ohtlik veel selle poolest, et vaatamata kogu tema epataažile, vaatamata kogu tema praalimisele, on läänevastasesse hübriidsesse ristiretke «Vene maailm» segatud sügavaim alaväärsuskompleks – adumises, et milleski tuumakas, sealhulgas sõjalises sfääris, pole Venemaa võimeline läänega konkureerima. Ja see alandav tunne, mida polnud ideoloogiliselt laetud kommunistlikel juhtidel, see – isegi mitte põranda-, vaid kangialuse inimese – psühhopatoloogia pole täna iseloomulik mitte ainult «rahvuslikule liidrile», vaid kogu postsovetlikule eliidile. Mitte juhuslikule topsikaaslasele, vaid igaveseks sajatatud ning igaveseks külgetõmbavale läänele on suunatud peamine vene küsimus: «Austad sa mind?!» Ja meie poliitilise klassi kõige silmapaistvam keskpärasus leidis patsaanidele Euraasia rajoonis oma Püha Graali, oma erilise paariatee suursugususe juurde, oma kindla vahendi sundida lõpuks üleolevat naabrit, kogu seda – olgu ta kolm korda neetud – tsiviliseeritud maailma, pöörama tähelepanu lõputult põlviliasendist tõusvale võimsale Venemaale.

Samm Kremli patsientide peatamiseks

On siis läänel sellest tuumalõksust väljapääs? Esimene sellise etteaste katse nagu reaktsioon «Narva paradoksile» võeti ette juba 2014. aasta septembris. Kollektiivne lääne Chamberlain tegi vastuseks Moskva kasvavale tuumašanataažile aeglaselt ringi keerates esimese sammu. Kremli retoorikat, mille eesmärk oli õõnestada NATO põhikirja peamist artiklit, kuuldi, analüüsiti ja võeti teadmiseks. Alliansi liikmed leppisid kokku NATO sümboolsete kontingentide, sealhulgas USA sõjaväelaste*, alaliselt Balti riikidesse paigutamises. Nende kontingentide suurus ei evi määravat tähtust. Nad pole võimelised ründetegevuseks ja NATO arvestus oli, et neil ei teki vajadust kaitseoperatsioonides osalemiseks.

Põhimõtteline on USA sõdurite* ja ohvitseride Balti riikides kohaloleku fakt ise. Nad on ohjeldamise elav kilp, pantvangid-surmaminejad – kui soovite. Kremli-poolsete šantažeerijate kogu arvestus seisneb selles, et viies Balti riikidesse viisakad rohelised mehikesed ja vehkides tuumanuiaga, hirmutavad nad ära ja halvavad Euroopa ning USA küsimusega: «Olete te Narva pärast valmis surema?» USA sõjaväelaste sümboolne kohalolek Narva piirkonnas pööras olukorra psühholoogiliselt teatud mõttes 180 kraadi: esimese relvastatud viisaka inimese ilmumine tähendab automaatselt Vene Föderatsiooni astumist sõtta USAga. Seda Kreml oma tuumašantaažiga just püüdis vältida. Nõnda samuti on sakramentaalne küsimus eelmise sajandi 30. aastatest nüüd juba suunatud mitte läänele, vaid – vastupidi – Putinile ja tema lähimatele äripartneritele: «Olete te tõesti valmis Narva pärast surema? Kas tõesti pole rahu teile karmanit mööda?»

Paljudele vaatlejaile, kaasa arvatud siinkirjutaja, tundus siis, et see samm peatab Kremli patsiendid. Ei, pärast mõningast segadust hübriidne psühholoogiline sõda taaselustus uue hooga. 2015. aasta kevadel asusid psühholoogilisse sõtta väga tõsised viisakad tsiviilrõivais mehikesed – Vene ja Nõukogude luure veteranid. Nad sooritasid olulise rünnaku vaenlase laagrisse. Vene-USA «Elbe grupi» istungil andsid veteranid «pehmost Obamale» üle kolmest punktist koosneva ultimaatumi. «Ärge aidake Ukrainal Krimmi tagasi saada. Krimm on meie ja me jätame endale õiguse visata aatomipomm, kui te vaid püüate seda teha,» kõlab esimene «Moskva reegel». Vastavalt teisele reeglile «NATO peab end eemale hoidma meie tagahoovist. Ei mingeid relvi Ukrainale, vastupidisel juhul teravdame konflikti». «Ärge arvake, et oleme Eesti, Läti ja Leeduga – pärast seda, kui NATO saatis sinna käputäie oma sõdureid – lõpetanud» – selline on kolmas «reegel».

Kartma peavad vaid Baltimaad

Käputäis USA sõdureid ei peatanud hübriidset pealetungi Baltikumile. Selgus: enne, kui NATO suudab konfliktipiirkonda kontsentreerida piisavalt konventsionaalseid vahendeid, võib Baltikum olla juba okupeeritud. Ja edasi läheb käiku ähvardus kasutada tuumarelva. Jäise tõepärasusega kujutatakse taolist potentsiaalset konflikti BBCi filmis «Kolmas maailmasõda: sõjatoa sees» («World War Three: Inside the War Room»). Ohjeldamine ei tööta, Moskva annab vastuseks Lätit toetanud NATO konventsionaalsetele jõududele piiratud tuumalöögi. NATO kapituleerub. Film on unikaalne selle poolest, et osi ei täida seal näitlejad, vaid hästi tuntud diplomaadid ja eksperdid. Peamised protagonistid on tuntud «Putini-mõistja» sir Anthony Brenton, endine Suurbritannia suursaadik Moskvas, ja tema oponent Ian Bond, endine Briti suusaadik Lätis. Mõlemad on oma vaadetete kaitsmisel väga veenvad. Tunnen neid mõlemaid hästi ja kinnitan, et asudes reaalses olukorras komandopunktis, oleks nad välja pakkunud samu lahendusi.

Äärmiselt ilmekas on natuurist tehtud visand päris-Vene võimu tipust, mille saime 2016. aasta augustis tänu Aleksei Venediktovile. Tema Poola ajalehele antud intervjuus, mis kannab pealkirja «Putin – minu president», kordab Putin teda kehastava Venediktovi suu läbi sõnasõnalt minu analüüsi «Narva paradoksi» kohta. Siin on võtmetähtsusega väljavõte: «Poola on Põhja-Atlandi alliansi platsdarm, mida see kasutab Venemaa-vastasteks agressiivseteks tegevusteks. Ma samas leian, et poolakad ei pea kartma Vene tanke. Kui keegi peab pelgu tundma, on need Baltimaad. Meie peamine idee on «Vene maailma» kaitsmine, aga Poolas seda pole. See on Ukrainas, Gruusias, ent Poolas seda pole. Vahetut kokkupõrget Poola ja Venemaa vahel ei tule.» «Maharahustatud» ent siiski tankijuttudest veidi kohutatud Poola ajakirjanik püüab esitada pelgliku küsimuse: «Samas on Leedu, Läti ja Eesti NATO liikmed ja vastavalt Washingtoni leppele...» Ent Putin (Venediktov) katkestab vestluskaaslase otsustavalt nokauteeriva vastuküsimusega: «Olete te valmis surema Danzigi eest? Nõnda vist öeldi 1939. aastal?»

Toonitan veel kord, et tegu pole Venediktovi hinnangulise arvamusega, vaid tema poolt transleeritud täpse teadmisega vaimuseisundist seal, ülal.

See väike ent erakordselt kontsentreeritud performance «Putini tahte triumf» kõneleb palju inimese teadvusseisundist ning ka tema strateegilistest plaanidest, kes kantsler Angela Merkeli kohaselt elab teises reaalsuses. Vaatamata NATO summit'ite karmidele deklaratsioonidele ja planeeritavale nelja NATO pataljoni Baltimaadesse ja Poolasse paigutamisele on Putin (samuti kui Hitler 1939. aastal) kindlalt veendunud, et täissöönud, hedonistlik, dekadentlik lääs pole tingliku Narva eest valmis surema. Toonitan veel kord, et tegu pole Venediktovi hinnangulise arvamusega, vaid tema poolt transleeritud täpse teadmisega vaimuseisundist seal, ülal.

NATO-l on neli vastusevarianti

Putin on oma eri hüpostaasides läänele avalikult teatanud (esmalt ekspertidele, ajakirjanikele, aga hiljem, nagu me nüüd teame, ka kindral Mattisele isiklikult) järgmist: «Ma kavatsen teid hübriidsõjas võita ja sundida teid põlvili – vaatamata sellele, et jään teile kõiges alla. Sest mul on teie ees üks otsustav eelis: tungides teile kallale, olen ma valmis kasutama tuumarelva, aga teie oma kaitseks – mitte. Seetõttu te taandute ja kapituleerute.» Ta on seda juba varem korduvalt öelnud. Ent paljud läänes – isegi kuulnuna – jätkasid enda uinutamist: äkki on siiski tegu solvunud neurootiku retoorikaga, keda peab mõistma ja mõistlike järeleandmistega tema naabrite arvelt kaasama inimkonnale tõeliselt oluliste julgeolekuküsimuste – nagu näiteks globaalne kliimasoojenemine – arutelule. Nõnda on läänele mugavam. Sest muidu peab ta tegema väga tõsised ja ebameeldivad järeldused. «Vene maailm» on jääkõrb, mida mööda kondab õudne inimene, aga mitte enam kirve, vaid tuumapommiga. 

Mattis oli vast esimene lääne riigitegelane, kes kuulnuna õudse inimese läkitust, ei pöördunud sellest teadmisest, milles on nõnda palju kurbust, kõrvale. Kreml kujutab endast tõesti praegu reaalset ohtu USA-le, Venemaale, maailmale tervikuna. Pentagonis analüüsitakse seda ohtu põhjalikult. Järeldused esitati urbi et orbi 2018. aasta aprillis Põhja-Atlandi Nõukogus sõltumatu eksperdi Matthew Kroenigi üksikasjalikus ettekandes «Strateegia Vene tuumalöögi ohjeldamiseks». Autor vaatleb sedasama klassikalist stsenaariumit, millega Putin läänt avalikult ähvardab: puutudes kokku NATO kollektiivkaitse konventsionaalse üleolekuga, annab Moskva tuumalöögi.

Kroenig leiab, et NATO-l on neli vastusevarianti:

1) kapituleerumine,

2) sõja jätkamine eranditult konventsionaalsete vahenditega,

3) piiratud tuumavastulöök,

4) täiemahuline tuumasõda. 

Autor soovitab fikseerida variandi number 3 NATO ametliku sõjalise doktriini osana. Tundub mõistlik soovitus. Tema loogika seisneb selles, et täpselt formuleeritud usutava tuumavastulöögi oht peaks olema instrument, mis hoiab Moskvat tagasi esimese tuumalöögi andmisest ja sellest tulenevalt ka algsest agressioonist. Kogu tema plaan ongi ju rajatud kindlale veendumusele, et lääs kohkub, ei söanda anda tuumavastulööki ja kapituleerub. Ent kas Putin usub NATO uue sõjalise doktriini teksti? Arvan, et ta tahab seda katsemeetodil järele proovida...

1962. aasta oktoobris tõmbusid John Kennedy ja Nikita Hruštšov seetõttu viimasel hetkel kuristiku servast eemale, et nende tuumakokkupõrkes poleks olnud mingisugustki ratsionaalset määratlust «võit». Pool sajandit ja veidi peale ilmus välja inimene, kes leidis oma määratluse võidule tuumasõjas.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Teet Korsten