Inetus kui kultuuriline ja ideoloogiline nähtus

Eri ajastutel ja erinevates kultuurides on ilu mitmeti kirjeldada püütud. Keegi ei tea küll öelda ühtegi ammendavat või ammugi mitte üldkehtivat ilu definitsiooni, ent katseid seda meeliülendavat afekti kuidagimoodi hõlmata on tehtud tohutult palju. Mõned neist on õigegi mastaapsed ja muljetavaldavad. Inetuse defineerimisega nii palju vaeva nähtud ei ole, ehkki meelelise afektina ei ole inetus ilust vähem haarav ega kummaline, õigupoolest kuuluvad nad lahutamatult kokku.

Veider on see, et kui me mõtleme ilule, siis tundub see olevat midagi konkreetset ja piiritletavat, kui mitte üldkehtiva iluideaali, siis vähemalt subjektiivse ilumeele raamides. Enamasti arvame, et suudame öelda, mis on meie meelest ilus. Inetus oleks aga just nagu midagi laialivalguvat ja hõlmamatut. Kas inetusel on tõesti rohkem avaldumisvorme kui ilul?

Kui inetuse kirjeldamisel võib ilu mõistest vastandumise kaudu abi olla, siis vastupidi ei tule midagi välja. Tundub, et meie psüühikas on mingi muster, mis ilukogemuse puhul ahvatleb meid defineerima, analüüsima ja kokku võtma, inetuse puhul aga hoopis klassifitseerima ja loendama.

Pole siis imeks panna, et panoraamse mõttelennu poolest tuntud keskajaeksperdist semiootikaprofessor Umberto Eco on pärast «Ilu ajalugu» (2004, e.k 2006) kirja pannud ka «Inetuse ajaloo» (2007, e.k 2008). Tegemist on vaimustava antoloogiaga, mis on rikkalikult illustreeritud ligi 400 värvireproga kõigi ajastute kunstist ja üle 300 tekstinäitega kirjandusklassikast, millest suur osa oli seni eesti keeles tutvustamata. Kopsakas lisand meie koolilektüüri, seda enam, et tõlked on enamikus väga head ja raamat on ka korralikult toimetatud. Eestikeelne tõlge ilmus aasta pärast originaali ilmumist – tasemel operatiivsus ja logistika Eesti Entsüklopeediakirjastuse poolt, mis eeldas tihedat koostööd Eco kodukirjastusega. Raamat on ka trükitud Itaalias. Ent tagasi inetuse juurde.

Lessing väidab, et «inetu solvab meie silma, räägib vastu meie maitsele, mis nõuab korda ja harmooniat, ja tekitab meis vastikust, täiesti sõltumata sellest, kas ese, milles me inetut tajume, reaalselt eksisteerib või ei». Selleks et me inetuse viirastuslikes tihnikutes ära ei eksiks, eristab Eco inetust iseeneses, formaalset inetust ja nende mõlema kunstilist kujutamist. «Inetus iseeneses» on lihtsalt jälgid ilmingud, nagu väljaheited või lagunevad laibad. «Formaalse inetuse» all tuleb mõista osade ja terviku vahel valitseva orgaanilise suhte tasakaalutust. Inetuse kunstilise kujutamisega on seotud hulk paradokse, nagu Bonaventura keskaegne väide, et pilt kuradist on ilus, kui see tema inetust hästi kujutab.

Umberto Eco uisutab elegantselt inetuse kokkuarvamatute ilmingute labürindis alates antiikajast kuni inetusekäsitluseni tarbimiskultuuris. Pikalt tiirutab ta kristliku inetusemõiste sammastikes. Kristlus mitte ainult ei demoniseerinud inetust, vaid menetles seda ka kohtute korras. «Nõiahaamer» õpetas nõidu ära tundma muu hulgas ka välimuse kaudu. Hirmus väljanägemine võis mõnelegi naisterahvale hirmsaid õnnetusi kaela tuua. Uusajal põletati naisi mõnel pool külade kaupa. Üldse on inetuse halvustamise, burleskse mõnitamise ja kõlbelise hukkamõistu ohvriks läbi aegade põhiliselt olnud naised. Naiselikkust on taunitud küll paganlikkuse, küll loomalikkuse, küll liiderlikkusena. «Ükski loom ei ole mustem kui naine, isegi pidevalt poris tuhniv siga ei ole temast räpasem. Kui keegi tahab mulle vastu vaielda, siis mingu ja uurigu lähemalt neid salajasi paiku, kus nad varjavad oma hirmsaid abivahendeid, millega oma liigseid tujusid peletada» (Giovanni Boccaccio «Il Corbaccio»). Selline sõim on üks ideoloogilise sõja vorme. Naine mahub meeste kaanonisse üksnes okupeeritud territooriumina ja seda tuleb aeg-ajalt rüüstata ja laastata, et sõnakuulelikkust hoida.  

Inetuse mõistet on üpris raske hoomata üksnes esteetiliste kategooriate abil, harmoonia, proportsiooni ja terviklikkuse võtmes. Emotsionaalse hoo ja erutavuse annab inetuse ideele alles eetiline ja moraliseeriv dimensioon. Jälkuse muudab hinge põrutavaks meie moraalne hukkamõist. Seda demonstreerib Eco efektselt, kirjeldades vaenlase kuju demoniseerimise protsesse. Vaenlase kuju loomiseks tuleb ta kõigepealt paigutada kultuuriruumist väljapoole, millegi Teise, millegi võõra, arusaamatu ja hirmutava sfääridesse. Tunnustatud kultuuriruumist väljatõstetu on automaatselt barbaarne, kasvatamatu, rumal, jälk, deemonlik ja paheline – inetu ja moraalselt tülgastav, järelikult lindpriina hävitamisele kuuluv.

«Parmenidese» dialoogis ei nõustu Platon väitega, et räpaste ja kõlvatute asjade jaoks (näiteks plekid, väljaheide ja karvad) võiksid eksisteerida ka neile vastavad ideed. Kuna Platoni jaoks oli ideede maailm ainsaks tõeliseks reaalsuseks, siis paigutub inetus platoonilises maailmas sootuks väljapoole olemist. Keskajal oli aga kõikvõimalike õuduste, jälkuste, piinade ja rõveduste põhjatuks lätteks põrgukujutelm. «Theatrum diabolorum» (1569) kirjeldab üksikasjalikult vandumise, tantsu, iharuse, jahipidamise, joomarluse, türannia, laiskuse, kõrkuse ja hasartmängude kuradeid.

Samavõrd kui ideoloogiline, on inetus ka kultuuriline nähtus. Nii ilu kui inetuse kaanonid on kultuurist kultuuri kandudes hämmastavaid metamorfoose ja kohavahetusi ette võtnud. Umberto Eco ei väsi rõhutamast, et nii ilu kui inetus on kokkuleppelised kultuurinähtused ja et mingit universaalset «ilu» ega «inetust» ei saa ülepea olemas olla. Kõik sõltub alati kontekstist.

Romantismiajal näiteks hakkas klassitsistlik range ilukaanon laiali lagunema, ning «ülevuse» mõiste abil imbus kunstilisse sfääri hoogsalt aspekte, mida seni eemaletõukavaks, kohutavaks ja vormituks oli peetud. Romantiline kunst ja kirjandus ekspluateerisid groteski järjekindla meetodina ning inetus kodunes kunstilises sfääris kiiresti. Dekadentsi kõrgajaks olid senised ilu ja inetuse mõisted oma kohad sama hästi kui ära vahetanud. Protsess jõuab haripunkti avangardis, kus inetus muutub lausa kultusobjektiks ja kohati ka kunstiväärtuse kriteeriumiks.

«Inetuse ajalugu» lugedes oli mul mitmel puhul kahju Eco tormakast konspektiivsusest ja tihendatusest. Kuna inetuse kontekstuaalsust on vähe käsitletud, siis võinuks teos kas või viieköiteline olla. Õnneks on ta varustatud korraliku allikaloendiga, nii et huviline leiab kergesti lisalugemist. Peale kõige muu võib seda teost lapata ka lihtsalt erutava ja inspireeriva pildialbumina.

Umberto Eco

Tlk Ülle Udam

Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008

456 lk