Madis Ess ja Fred Koppel: aastalõpu rahasadu Elva vallavolikogus (2)

Kui elu kaduvates väikeomavalitsustes hakkaski igavaks muutuma, siis tundub, et kestev haldusreform on meeldima hakanud ka toonastele suurimatele kriitikutele – endistele vallajuhtidele.

«Lotovõit,» ütles haldusreformi kohta üks poliitik hiljuti, meenutades 2017. aastat Elva kandis. Mitte tingimata seepärast, et oleks rahul haldusreformi kulgemisega, vaid isiklikud boonused kujunesid oodatust priskemaks. 

Vaatame lähemalt.

a) Kuldne käepigistus. 7. novembril aset leidnud Elva vallavolikogu teine istung tõi kaasa esmajoones 130 000 euro suuruse hüvitise maksmise «endistele vallajuhtidele». Sealjuures ühinesid kõik omavalitsused vabatahtlikult ning mitmed omavalitsusjuhid jätkavad ka uues suurvallas palga saamist.

b) Töötasude määramine. Tol samal volikogu istungil oli päevakorras ka uute töötasude määramine. Vallavanema töötasuks sai 3200 eurot pluss hüvitised, abivallavanemad said võrdselt 3000 eurot, lisaks muud hüvitised.

Ka vallavalitsuses tegelikult mitte töötav vallavalitsuse liige pälvis tiitli eest 700-eurose hüvitise. Kuna suur osa vallavalitsuse liikmete koosseisust oli ametis ka kolm aastat tagasi, pidi see keskmiselt 77 protsendi suurune palgatõus ometi motiveeriv olema.

Kui ametnikud (vähemalt valitavad ehk poliitilised) said priske ootamatu preemia ja palgatõusu osaliseks osalt ka seadustest tulenevalt ja palgaralli tingimustest, siis esindatavate hüvitistega on sootuks teine lugu. Siin on puhas vaatepunkti muutus, mis näitab selgesti võimukoalitsiooni nägemust, et rahvaesindaja roll on olla töötaja (alluv) nagu iga teinegi.

Vaatame lähemalt.

a) Märgiline suhtumise muutus toimus volikogu esimehe tasu puhul. Novembrikuisel volikogu istungil määrati volikogu esimehele igakuiseks hüvitiseks 2500 eurot kuus, varem selle kandi omavalitsustes see ühelgi juhul tuhandet eurot ei ületanud. Seega on ka see oluline esindusroll tehtud rahaliselt sõltlaseks. 29 volinikust andis ettepaneku poolt hääle 25, nagu ütleb kuivalt, summasid kirja panemata, vallavolikogu protokoll.

b) Jõulueelsel istungil sai volikogu enamuse heakskiidu aga volikogu muu aparaadi tasustamine. Tegemist ei ole küll töötasuga sama suurusjärku hüvitistega, kuid oma mastaabilt kindlasti kaunis kulukas ettevõtmine siiski: volikogu aseesimees sada eurot kuus, volikogu liige sada eurot istung. Volikogu komisjoni esimehe tasu ja volikogu komisjoni liikme tasu, aseesimehe tasu, eestseisuse liikme tasu, elektroonilise koosolekul osalemise tasu, pluss hüvitised, mis seadusega on niigi lubatud, olgu selleks siis kütusekulu hüvitis või saamata jäänud tunnid erasektori tööandja juures. Paratamatult tahaks siin kasutada ingliskeelset lauset ning piltliku väljendiga sotsiaalmeedia sõnumi akendes kasutatavat väljendit «WTF nagu»?

Misasja, enam kui 100 inimest, kes saavad tasu/hüvitist selle eest, et mõne korra aastas komisjoni koosolekul käivad? Kas komisjoni liikmed ise ihkavad seda 30-eurost tasu või peavad olulisemaks oma kodukoha eest seista?

Aastaid kestnud hüvitistest loobumine on lähtunud eelkõige sellest, et mitte siduda kogu kodukoha patriotismi raha maksmisega. Ikka on kõlanud ka nüüd mõne pensioniealise ärimehe suust, et «ma tasuta töösse ei usu», või endise vallajuhi poolt, et «ega me Pätsu ajal enam ei ela, et midagi tasuta teeks». Tegelikult võiks eelnõu koostajaid tsiteerida pigem sõnadega business as usual. Ka volikogu istungi toimumise aeg on selle kinnituseks viidud varasemalt õhtuselt ajalt tööajale.

Olles valitud rahva mandaadiga volinikuks, peaks igaüks arvestama, et see tekitab lisakohustusi ja -ajakulu. Öeldakse, et time is money, kuid leiame, et see on lubatud neile, kes toodavad arengut, ideid ja raha, millega omavalitsusi või riiki ülal pidada!

See, et erakondlane või valmisliitlane teeb annetuse oma erakonnale või valimisliidule, et maksta kinni valimiskulud, ning hiljem valituks saades ütleb, et kuskilt peab see tagasi tulema. No andke andeks! Mis on siis voliniku soov? Kas väikesemahuline väikese riskiga äriprojekt maksumaksja kulul?

See teeb ju nelja aasta peale 540 000 eurot, selle eest saaks näiteks Verevi rannahoone! Võrdluseks: Elva linnas oli varem kogu volikogu töö aastaeelarve 14 000 eurot.

Pigem leiame, et volinik peaks kaitsma oma valijate huve ning tootma arengut, olgu see siis väike või suur. Ja kui on arengut, lõikavad sellest kasu kõik, olgu see kasu sotsiaalne või materiaalne.

Maksumaksjatena ei saa me olla rahul ei sellise suhtumisega ega ka mitte sellega, et volikogu eelnõus seisab: «Käesoleva eelnõu rakendamisel on hinnanguliselt palgakulu suurus 110 000 eurot, millele lisanduvad komisjonide liikmete kulud ca 25 000 eurot aastas.»

See teeb ju nelja aasta peale 540 000 eurot, selle eest saaks näiteks Verevi rannahoone! Võrdluseks: Elva linnas oli varem kogu volikogu töö aastaeelarve 14 000 eurot. 

Eeltoodust tulenevalt tekitab eriti muret see, et enamik volinikest kiidab säärased sigadused heaks. Põhjust leitakse ju alati retoorikaga, et mõnes kohas on tasud veel kõrgemad, vald on palju suurem või alati võib tasust loobuda.

Need on kõige labasemad õigustused, kui isiklike hüvede kasvamisel leitakse põhjendusi kusagilt mujalt.

Puändiks kõigele oli viimases rahanduskomisjonis küsimus ka 300 000 euro suuruse arvelduskrediidi võtmisest – haldusreformiga seotud (palga)kulutused osutusid liialt suureks. Heas usus, ilma suuremate küsimusteta otsustati vallavalitsust selles teemas usaldada. Säärased ettepanekud, mis eelnõuna volikogusse jõuavad, saavad olla koostatud vaid elukutseliste poliitikute poolt, nende poolt, kes aastaid maksumaksja abiga on oma igapäevast leiba teeninud. Teised, vähem pühendatud, kehitavad sageli õlgu – mis neil ka teada ja väikese kopika vastu ei saa ju midagi olla, uues vallas ju ongi suuremad kulutused.

Isegi opositsioon on suurel määral ettepanekute poolt ning üle jääb ainult küsimus: kas, kurat, kriitilist meelt ka kellelgi on?

Kusagil siin lähedal, mõne valguskaabli abil ühendatud digiekraani taga aga loeb just praegu seda arvamust mõni eelnõu koostaja. Kerge ärritus, väike pahameel, et «jõuluajal siis sedasi meie tööd maha tegema». Pärast väikest seljasirutust aga lähevadki mõtted tagasi piparkookidele ja sellele, et ei tea, kas raamatupidajad jõulupreemia on juba välja maksnud.

Lugu ilmus portaalis elvaelu.ee.